Kevadest märku andval päikeselisel päeval tegi Vaike koos emaga puid, kui saehäälte vahele kostis noorema õe nuttu ja hõikeid ning ootamatult seisis õhukeselt riides tüdruk metsalagendikul, kaks püssimeest järel.
Karm teade oli ühene: perekond kui rahvavaenulik element on määratud asumisele. Isa tõttu, kes istus Omakaitses olemise pärast juba vangilaagris.
"Meile anti väga vähe aega, kakskümmend minutit ainult, sest olime viimased, kellele järele tuldi," räägib Vaike Gustavson (tollal Kosenkranius) Kilingi-Nõmme kodus.
Kaks korda kümme minutit, et pakkida ei-tea-mida ja sõita ei-tea-kuhu.
Kaugenevast Siberi-ajast teab kooliõpetaja ja -direktorina töötanud naine leiva hinda. "Kui ma olin koolis ja nägin, et lapsed pildusid leiba, tuli mul vesi silma, sest ma mõtlesin, kuidas me elasime."
Kollaste kullerkuppude igatsus
Kikepera kodus sebisid ähmis ema ja tütred kiirustama sundijate silme all.
"Vene ohvitser oli väga inimlik, käskis raudvoodi kaasa võtta, aga ema ei lasknud, ütles, et 1941. aastal said väljasaadetavad ühes võtta ainult need asjad, mida nad jõudsid kanda," kerib aeg 58 aastat tagasi. "Hakkasin kapist viskama teki peale igasuguseid riideid, lõpuks võtsime ema soovitusel paar vahetust voodipesu, veidi seljariideid, paar tekki ja patja."
Leiba oli kodus vaid pool pätsi. Järgmine tegu oli ootel, eelmisel päeval oli ema veskil käinud. Raha ei olnud ka, sest ema oli lasknud kolmandas klassis õppivale Mallele kooli puud teha. Raha oli tulemas, kui siga põrsad toonud ja need müüdud.
Koolimajja kokkuveetud kiirustati autodele. Kilingi-Nõmme raudteejaamas ootasid loomavagunid. Keskel raudahi, narid, kompsukuhjad. Masendus. Teadmatus. Öösel nõksatas kurva veosega kinnine rong paigast.
Kõrged lumehanged ja särav päike tervitasid 7. aprillil Krasnojarski kraisse Zavorski külla jõudnuid.
"Kaks aastat elasime nii, et leiba oli väga vähe, käsikivil jahvatasime aidapühkmeid, vilets kolhoos oli, tööjõu pärast meid sinna viidigi."
Auklike katustega majad, puhvaikades naised, härjarakendid.
"Mõlemal pool küla oli oja, seal kasvasid toomingad. Kui need kevadel õitsema hakkasid, oli nagu Haanja maastik: mäekülgedel lilled, iiriselised, kuldkollased kullerkupud. Oleksin südame seest andnud kollase kodumaise kullerkupu eest. Kevadel tuli niisugune hirmus kurbus peale sellepärast, et mind viidi ära kümnendast klassist."
Traktorijaama parim kündja
Vaike eelis oli vene keele oskus. Ta oli seda õppinud Tallinnas õpetajate seminaris enne väljaviskamist, sest selgus, et tüdruku isa ei ole teadmata kadunud, nagu ankeedis kirjas, vaid arreteeritud.
Kolhoosiesimees andis valida: kas lähed karjafarmi või traktoristiks.
"Olin üheksateist, mõtlesin, et kui farmi lähen, ei saa silohaisu ilma peal küljest. Seal ei olnud puhkepäevi, aga traktori peal sai natuke raha, puud võis koju tuua, vilja ka pisut - see oli väga suur asi."
Varsti tegi Vaike, venelastele suupäraselt Valja, tööd rügades traktorijaamas meestelegi silmad ette. Muutus piitspeeneks ja kohalikud muretsesid: Valja, tuleb tuul ja viib su minema.
Tuule asemel tuli südamelihase põletik.
Tagasitee kestis paar nädalat, magamiskohaga reisivagunis. Oli 1956. aasta kevad. Õde Malle lõpetas veterinaartehnikumi rajoonikeskuses Atšinskis ja sõitis koju sügisel. Aasta pärast naasid ema ja isa.
Küüditamisest pääsenud vanimat õde Astat, Kikepera kooli õpetajat, oli tabanud metsas kuul 1951. aastal.
Kodumaja oli olnud võõraste käes, seda võimud tagasi osta ei lubanud.
Artikkel ilmus Pärnu Postimehes 24. märtsil 2007. aastal.