Jalutame lapselapsega veel talvises Pärnu Koidula pargis. On 8. märts.
"Vanaema, mis see naistepäev on?" pärib lapselaps.
"Eks ta üks imelik pidupäev ole," otsin vastust.
Üle 60aastase elu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunagi aastaid tagasi oli rahvusvaheline naistepäev lausa riiklik püha.
Nelja-aastasele tundub möödunud sajand kiviajana. Sel imelikul ajal olid meil imelikud pühad paraadidega ja imelikud loosungid.
Tudengina pidin ükskord paraadil kandma plakatit, kus oli kirjas "Au tööle!" Kauplesin veel endale selle eest mingis aines arvestuse välja.
Praegu tundub see kõik naljakas, aga "au" ja "töö" pole ju kuhugi kadunud, nagu naistepäevgi. Ta on elus! Endiselt kingivad mehed rõõmsalt naistele lilli ja püüavad komplimente teha.
Emakeelepäevani on jäänud vaevalt nädal. Pargipingid on igavalt tühjad.
Purskkaev väsinud lund täis. Öösel külmetab ja hommikul praksuvad lombid heledalt jalgade all. Kui aga päike natukenegi pilve tagant välja piilub, siristavad varblased põõsastes nii ennastunustavalt ...
Jalutame pronksist Lydia Koidula juurde, kes seisab kindlalt kõrge kivimüraka otsas. Lapselaps ajab pea kuklasse. Seal ta siis on, meie keele- ja kirjaema. Palju aastaid on ta jälginud talle nii armsa eesti rahva tegemisi. Kevadest kevadesse ...
"Kui tädi saaks rääkida, mis ta siis ütleks?" pärib noorem põlvkond jälle.
"Kindlasti tunneks rõõmu, et meie eesti keel ja meel on siiani säilinud," arvan mina.
Aga võib-olla hoopis nuriseks nende võõrapäraste sõnade ja lisandite üle, millega me oma ilusat keelt oleme risustanud.
Ta imestaks kindlasti selle naljaka mitmest keelest koosneva segapudru üle, milles praegu lorilaule harrastatakse laulda.
Kas ta manitseks meid mõistlikkusele? Või on see kõik ohutu ja näitab ainult keele arengut?
Eesti inimese töökus ja eesti keel - need on meie kaks põhiväärtust. Kas on meil lootust, et suudame need alal hoida? Kas see on meie kui rahvuse jaoks üldse oluline?
Lapselaps ei pea minu kollijutte sugugi nii hirmsateks ja suhtub minu murekoormasse selle noorusele nii omase kergusega. Ta voolib vahepeal veel viimasest lumest memme.
"Millal tädile jälle lilli tuuakse?" pärib minu "lootus ja tulevik".
Kindad on lumes märjaks saanud. Võtan väikesed käed oma pihku sooja. Varsti, varsti on kevad käes, muru läheb roheliseks ja lilled istutatakse pargimulda.
Siis tuleme jälle siia Lydia Koidula juurde, et arutada eesti keele allesjäämist. Ja loodame ühtlasi, et "pronksist tädi" ei jää ainult tuttavaks näoks rahatähelt.
Et teaksime oma luuletajaid ja kirjamehi nende tekstide kaudu. Et need võiksid olla meile eeskujuks kauni keelekasutuse poolest.
"Jõu-jõu raffas, ex me ise peame oma keele feimi eest hea seisma. Piiz män!"