Katrin Laur: film peab inimesi puudutama

Mulle teeb õudselt head meelt, kui ma näen, et film läheb inimestele korda. See on see, mis mind tõsiselt puudutab ja südant soojendab. Nii et ühelt poolt hakkan ennast üha rohkem rahvakunstnikuna tundma – kui tavalised inimesed, kellel ei ole kõige vähematki pistmist filmikunstiga, tulevad ütlema, et film neid puudutas.

Teiselt poolt on pärast filmi lõpetamist suur must auk, kus ma nüüd istun. See on alati nii: kui suur töö on tehtud, pead hakkama ennast uuesti välja mõtlema ja uuesti leiutama. See impulss, millega üsna pikka aega on elatud, on nüüd läbi.

Kas teil sellist tunnet ei ole nagu Hemingwayl, kes ütles, et lõpetatud raamat on nagu surnud lõvi – sellest ei taha rääkida?

Ei-ei, mina ei ole kunagi ühtki lõvi maha lasknud! Mina räägin nagu naine, ses mõttes, et minu meelest on naisel kunstitegemisel mingisugune eelis. Filmi tegemine on pikk protsess, see on nagu rasedus, mis lõpeb sünnitusega. Ma ei tea, kuidas ma kirjeldan seda last, kui esilinastus on juba toimunud. Muidugi, ühel hetkel ta kõnnib minust nii kaugele, et ma näen teda juba ka distantsilt. Reaalses elus on mul 31-aastane tütar ja ma ei armasta teda ju vähem kui siis, kui ta oli kolmekuune, aga muidugi armastan ma teda teisiti. Samuti on filmiga: kui mu film on valmis ning omal jalal publiku hulka ja võib-olla ka festivalidele jõudnud, alustab ta oma elu, millest mina ei tea midagi.

Mulle tundub, et naised ei ole oma filmide suhtes nii autoritaarsed kui mehed: et film ei ole nagu mingisugune homonculus, mille ma peas välja mõtlen, ja siis tirin jõuga, et kõik asjad olekski täpselt nii. Film võib võtta erinevaid ilmeid, kas või olenevalt sellest, keda sa sinna näitlejateks saad.

Te olete praegu 55-aastane, „Surnuaiavahi tütar“ on lastefilmi „Ruudi“ kõrval teie teine täispikk mängufilm. Ka „Ruudi“ oli õnnestunud töö. Miks ei ole teie kontol rohkem filme?

On lihtne öelda, miks neid rohkem ei ole. Minu elus oli väga suur murdepunkt, kui ma 27-aastasena, Moskva Kinoinstituudi cum laude diplom taskus, astusin Nõukogude Liidust välja, kolm kohvrit, 3,5-aastane tütar ja Kolumbiast pärit kursusekaaslasest mees kaasas. Ma alustasin Saksamaal täiesti nullist, taotlesin poliitilist varjupaika, ei osanud saksa keelt. Seisin mitu aastat silmitsi tõdemusega, et ma ei näe enam kunagi siia jäänud inimesi ega seda maad. See murdis elu nagu keskelt pooleks. Ja kuidas ma oleksin saanud Saksamaal hakata kõigepealt filme tegema – ma ei teadnud ju üldse, mis maa see on, pidin ju kõigepealt sellega tutvuma, see kõik võttis aega.

Aga teisalt – võib-olla ei oleks neidki filme üldse olnud, kui ma ei oleks seda sammu teinud. Sest ma polnud see inimene, kes oleks saanud tollase nõukatsensuuri ajal oma filme teha. Ma olin liiga terav, jooksin igal pool noa otsa. Ma olen seda tänagi veel, aga noorena veel mitu korda rohkem: ma ei osanud ega tahtnud oma lõugu kinni hoida või otseselt valetada. Arvan, et Nõukogude Eestis, Tallinnfilmis oleks mul olnud kohutavalt raske – isegi Leida Laiusel oli raske.

Kui tulite Moskvast oma diplomitöö stsenaariumiga Tallinnfilmi, ei võetud teid just avasüli vastu?

Sain Tallinnfilmis kõigepealt profülaktiliselt peatäie sõimata, et mida ma mõtlen oma stsenaariumiga! Nagu ma oleksin siia tulnud revolutsiooni tegema. Ma ei kuulunud kellegagi ühtegi „kampa“, ja kui sa ei kuulu kampa, ei võeta sind kergesti omaks. See oli tollal nii, see oli esimese Eesti Vabariigi ajal nii ja see on ka täna nii. Väikesel maal nagu Eesti loeb eriti, kes on kellega pundis.

Teie diplomitöö juhendaja oli Leida Laius?

Jah. Mul ei ole midagi halba öelda, aga meie teineteist ei sallinud. Sest temale ei meeldinud minu stsenaarium ja ilmselt ka see, et ma olin nii tunnetatavalt noor terav naine. Olen kuulnud, et oma filmides ta alati nii-öelda lapsendas noori tüdrukuid. Aga mina olin täiesti kindlalt seda sorti noor, keda keegi lapsendada ei tahtnud.

Leida Laius on teinud väga häid filme, ta oli kindlasti andekas inimene. Ta on saanud vähem tunnustust, kui ta minu arvates on välja teeninud.

Emigreerumine ei olnud ju kerge?

Ei, jumal hoidku! Oli aasta 1982, kui ma läksin. See äraminek oli nagu kalju pealt alla hüppamine – sa isegi ei tea, kas seal all on vesi või asfalt. Loobuda tuli kõigest, mis mu elus seni oli olnud. Kogu see situatsioon oli nii metsikult ebainimlik.

Minu jaoks lõppes Teine maailmasõda 1991. aastal, kui langes Berliini müür. Ma elasin Münchenis, ma ei tahtnud varem Berliini minna ja seda müüri vaadata.

Teie ema jäi Eestisse?

Ema jäi siia, aga hiljem, 1989. aastal sain ta järele tuua. Isast oli ta lahutatud, isal oli uus naine, isa äratulemine ei olnud kunagi kõne all.

Tollal tundsid survet ju kõik siinsed loomeinimesed, nii et võib vaid imestada, et äraläinuid rohkem ei olnud.

Uues kohas alustada on väga raske. Ja sellest saadakse väga valusad haavad. Näiteks töötasin Raadio Vaba Euroopas koos Riho Mesilasega, kes oli üks ebaõnnestunult minejaid. Ta oli kõigest sellest nii traumeeritud. Muidugi ka sellest pudrust, mida ta oli siin varem valmis keetnud, kõik need KGB-sse minekud ja värgid. Mõtles, et kavaldab saatuse üle, ja tegi alati vale otsuse. Temast jääbki pilt kui inimesest, kes oli ise oma selgroo murdnud. Riho kurbus selle üle, et ta enam Eestis ei elanud, täitis tema õhtuid, hommikuid ja päevi.

Sõna „ärahüppamine“, mida tarvitati, on samuti alavääristav. Selles on mingi orjaideoloogia: et see, kes põgenes vangist, ei olnud enam aus inimene. Enamikul inimestel oli äratulekuga raske hakkama saada – paljud ei saanudki –, ja paljud saatused murdusid.

Kuidas teie siiski võõrsil jalad alla saite?

Kõik võttis loomulikult aega. Aga ma ei ole kunagi elu materiaalsele küljele väga mõelnud. Sakslastel on ilus vanasõna: „Surisärgil ei ole taskuid“. Vahel ikka taban end muretsemast. Siis ma ütlen endale: „Mis sa, rumal, muretsed! Sa oled ju terve elu hakkama saanud, loomulikult saad ka seekord!“

Olengi terve elu hakkama saanud. Moskva ülikoolis sain stipendiumi. Siis toitis meid mu mees oma muusikaga – ta on seltskonnamuusik, me elasime 15 aastat koos, enne kui lahku läksime.

Suhtlete senini?

Jaa. Mu tütar oma pojakesega on praegu tema juures Kolumbias külas.

Kuidas teie tütre elu on kulgenud?

Ta õppis juurat, lõpetas selle ära ja abiellus oma keskkooliaegse klassivennaga, kes on sakslane. Nad elavad Eestis. Huvitav on see, et esimesena sai Eestis tööd väimees. Ta on hariduselt politoloog, tal ei olnud tööd lihtne leida, sest ta ei ole auahne nihverdaja. Aga siis sai tütar ka tööd. Kaheaastane tütrepoeg Joshua on viiendat põlve tallinlane.

Tütar on inimene, kes minust kõige paremini aru saab, ja ta on palju ka selle filmi juures kaasa löönud. Kui ma kelleltki nõu küsin, siis ma küsin seda just Krõõdalt. Tema täielik eesnimi on Paloma Krõõt, seda Picasso tütre järgi.

Kus te praegu rohkem elate, Eestis või Saksamaal?

Tegelikult Eestis, sest ma õpetan kolmandat aastat siinses kinokoolis ja see seob. Ei ole nii lihtne elada siin ja seal. Aastal 2007 kolisin oma elamise Berliinist Tallinna ja olin hirmsasti hale ja õnnetu, sest mulle väga meeldib Berliin, ma armastan seda linna ja seal on hea hingata. Ma tahaksin elada suures linnas ja käia kohvikus ja osta head ajalehte – mulle meeldib see suure linna elu!

Kas olete vasak- või parempoolne?

Vasakpoolne ma küll ei ole. Minu arvates on vasakpoolse maailmavaate kõige sügavam vundament kadedus. Mina ei ole kellegi peale kade. Ma ei ole rikas, aga ma ei ole rikaste peale kade ja ma ei taha nendelt midagi ära võtta, et hakata seda teiste vahel jaotama. Kui küsida: võrdsus või vabadus?, siis mina olen loomulikult see vabaduseleeri inimene.

Aga kui on vaja ja võimalik, siis ma ikka aitan teisi, ja ma arvan, et üsna tegusalt. Ainult ma ei räägi sellest, ma suhtun väga umbusklikult sellesse, kui inimesed teevad head ja räägivad sellest.

Teie filmi üks tegelasi on üksi elav lastetu soomlanna, kelle juures teie filmikangelased koos lapsega leiavad korraks peatuspaiga ja kes igatseks nende tütart lapsendada. Kas olete mõnda sellist naist ka elus kohanud?

Ei, see oli väljamõeldud isik.

Soomlannast näitleja lõi teie filmis väga huvitava kuju.

Ma olen Ullaga tõesti väga rahul. Tore oli, kuidas ta tüdrukuga kontakti saavutas. Kuna Maria Avdjuško mängis filmis sellist jubedikku, siis teda laps lausa kartis teda mingil hetkel.

Teie filmis on tegemist väga räige alkoholismi juhtumiga. Kas olete midagi nii hullu elus ka näinud?

No ma ei tea, kus sa pead olema elanud, et alkoholismi üldse mitte näha? Olen üsna palju näinud inimesi, kes joovad väga magedalt ja on oma elu lihtsalt maha joonud, ära raisanud.

Teie filmi joodikutest kangelased, kellelt vanemlikud õigused tahetakse ära võtta, ei ole oma lapsega tegelikult jõhkrad.

Nad ei saa lapsega hakkama. Mulle oli väga oluline, et nad ei oleks oma lapsega jõhkrad! Sest kui nad oleksid last ka kolkinud, siis ma poleks tahtnud seda filmi teha. Ei saa teha filmi inimestest, keda ma üldse ei armasta.

Nad ei ole jõhkrad või koledad, nad lihtsalt on äpud. Rumalad ja ebaküpsed, sellised, kes kunagi täiskasvanuks ei saa. Üldjuhul.

Teie filmis on Downi sündroomiga tüdruk, keda ka sama puudega laps mängib.

Downi ei saakski keegi muu mängida. See puudega inimese probleem on tahtlikult filmi toodud ja see andis ka meile endile filmigrupis palju juurde.

Kui ma esimest korda läänes olin – see oli Rootsis 1980. aastal – olid ratastoolis inimesed see nähtus, mis mulle kõige suuremat muljet avaldas. Sest meil neid ju tol ajal avalikus pildis näha polnud. Meil neid peideti ja häbeneti, see oli iga pere enda häda. Nüüd on läinud olukord paremaks, aga mentaliteet ei ole kerge kaduma.

Kui oluline teile endale on teistelt inimestelt saadav soojus?

Aga kust ma seda siis ikka saan! Päikese käest saab ka! (Naerab.) Muidugi on see väga tähtis. Nii seda saada kui ka anda.

Kuivõrd aitab seda kompenseerida töö?

Töö annab väga suurt rõõmu ja hästi palju energiat, aga kas ta midagi aitab kompenseerida, seda ma ei oska öelda.

Mingis mõttes ei ole mul praegu isiklikku elu. Ma ei ole selle üle uhke, aga ma võin öelda, et ma olen selle eest vastutav. Niimoodi on see asi läinud. Tütre peret kasutan oma perena väga ettevaatlikult, sest ma tean, et seda lihtsalt ei tohi teha. Ei tohi ennast oma täiskasvanud laste ellu pressida. Tütrepoeg Joosuga käime koos Musamari muusikatunnis ja ma ikka püüan oma lapselapsega tegelda, sest see on ju nii tohutu suur puhas rõõm! Joosul on selline suur ümmargune pea – ta on kõige mehelikum laps, keda ma tean. Kogu aeg käib ta ringi mingi kruvikeerajaga ja vaatab, kuidas igasugused jupid ja asjad on. Tütar kirjutas Kolumbiast, et Joosu on hommikul varakult õues ja vaatab, kuidas suured masinad ehitavad.

Teie film kujutab küll ilustamata elu, kuid lõpus kumab lootus. Kas oleksite valmis tegema ka tragöödiat, mis suubub lootusetusse?

Ilmselt ei. Ma ei saa ise endale elu niimoodi kirjeldada ja ma tunnen, et mul ei ole mingit õigust vaatajale seda asja nii rääkida.

Vaatasin hiljuti Madis Kõivu ja Sulev Keeduse filmi „Kirjad Inglile“ ja mõtlesin: mis paneb neid käima? Mis energia see on? Nad ju kaebavad elu peale, inimeste peale. On inimesi, kes esitavad elule pretensioone. Aga mul ei ole sellist tunnet kunagi olnud, et elu kui selline on mulle midagi võlgu. Ma arvan, et elu ei ole sugugi lootusetu, vaatamata sellele, et me sureme ja et juhtub igasugust. Ju minu ülesanne siin elus ongi näidata, et on olemas kas või väike tuluke, mis valgustab.

Mulle on vaja, et film jutustaks LUGU, et ta oleks kuidagi jutustatav. Muidugi – kui sa juba suhtud ellu nii, et see on säärane segadik, mida isegi jutustada ei saa, siis see on vist tõsiselt traagiline ellusuhtumine. Aga niisugune asi ei ole minulik ja mina ei oska seda edasi anda.

Tegite 2007. aastal pika portreefilmi Debora Vaarandist. Mis mulje teile Debora Vaarandi jättis?

Ma võin vist ütelda, et me armastasime teineteist inimestena. Ma vahepeal elasin tema juures, aga mitte kaua. Pärast seda hakkasin kogu aeg tema juures käima. Nii et lõpuks me olime ikka päris lähedased sõbrad. Tema lapsendas minu ära ja mina lapsendasin tema ära!
Oli väga palju asju, mis mulle tema juures tohutult imponeerisid. Üks oli see, et ta oli äärmiselt distsiplineeritud inimene. Võib-olla on nii, et sellised saavad olla ainult üksikud inimesed, kellel ei ole kelleltki teiselt midagi nõuda?

Ma mõtlen vahel vananemisest ja suremisest, mis on mõlemad väga rasked ülesanded. Inimene teeb neid paraku alati esimest korda, neid kogemusi ei ole ju varem. Ja kui paljud saavad selle asjaga halvasti hakkama: türanniseerivad perekonda, halavad. Aga Debora muidugi seda ei teinud ja mis peamine – tema huvi teiste inimeste ja elu vastu oli päris! Ta on selles suhtes mulle tohutu eeskuju: soovin, et ma saaksin niiviisi vananeda. Mul ei olegi nõudmist, et ma peaksin tingimata üheksakümnenda eluaastani elama nagu tema, aga ta on mulle näide sellest, kuidas väärikalt vananeda ja surra.

Kas te olete palju reisinud ja millised on teie lemmikpaigad?

Ei, ma pole üldse mingi reisija. Ma lähen enamasti ainult sinna, kus olen juba olnud. Paar kohta on küll maailmas, kus ma pole olnud ja kuhu ma tahaksin minna, aga need on seotud mingite pikemaajaliste tööprojektidega. Näiteks Mongooliasse tahaksin minna, aga ma ei tea, kas ma iial sinna satun. Kindlasti ei läheks ma reisima sinna, kus mul pole midagi teha. Lähen siis, kui mul on mingi asi ajada.

Milline on teie järgmine film? Mõni aasta tagasi olete rääkinud filmiprojektist nimega „Bellmora!“. Kas see võiks olla rahvusvaheline projekt?

Ei, see on puhas Eesti lugu, räägib Estonia teatrist aastal 1945. See oleks suhteliselt kallis projekt. Milline välismaine produtsent ikka tuleks panustama puhtalt Eesti loosse! Mul ei ole praegu mingit ettekujutust, kuidas seda saaks finantseerida.

Aga reaalsem on muidugi kava teha film Tammsaare „Elu ja armastuse“ põhjal. Minu eelmise filmi väga realistlik produtsent Mati Sepping arvas, et selle teeb Eesti rahaga ära küll. Olen „Elu ja armastuse“ projektiga tegelenud väga kaua ja tõsiselt. Nii et kui ma seda teeks, siis oleks see jälle üks armastuse laps.

Kas mõnest eesti režisssöörist võiks saada rahvusvahelisel areenil filmitegija?

Seni ei ole kahjuks saanud. Võib-olla Tanel Toomist nüüd saab, ta on piisavalt noor ja alustas piisavalt viisakast nurgast, ning peale selle pole tal kaelas seda taaka, mille Nõukogude Liidust äratulemine inimesele kaela pani. (Tanel Toomi lühifilm kandideeris sel aastal Oscarile, kuigi ei saanud seda. – M. B.)

Inimene, kes tahab kuhugi jõuda, peab olema auahne. Ma olen näinud andekaid noori inimesi, aga neist vähestest saavad režissöörid, ja sugugi mitte kõige andekamatest. Režissööriks saavad need, kes ei unusta kunagi ära, et nad PEAVAD selleks saama. Nad peavad ronima kivi otsa ja olema kivikuningad!

Mäletan oma noorusest omapäraseid, intelligentseid ja andekaid inimesi, kellest keegi pole enam kunagi midagi kuulnud… Siis mõtled: kõige eest tuleb maksta! Inimene saab täiesti raudselt elus seda, mida ta tahab – aga ainult seda, mida ta VÄGA tahab!

Mina olen ka vist seni kätte saanud kõik selle, mida olen tahtnud. Vahel see hirmutab mind, et mis võim see mul selline on...