Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Uus sõstrapõõsas annab paremat saaki

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Jahukaste tugev kahjustus mustal sõstral. | FOTO: Erakogu

Kevadise tärkamise ajal meenuvad aednikule ikka mullused mured. Kui musta sõstra saagikus oli kehv või põõsad haigustunnustega, on nüüd õige aeg kontrollida, kas neid ei vaeva üldlevinud häda – sõstra-pahklest. Kui lumi läinud, saab alustada profülaktilist ravi ka seenhaiguste vastu.

Sõstra-pahklest on üks musta sõstra levinumaid kahjustusi. Kevadel ei avane pungad ühtlaselt, osast ei moodustu korralikke lehti, pungad kas kuivavad või on lehed kidurad ja ebahariliku kujuga. Põõsale ei moodustu ka õisi ega uusi võrseid, seega ei õnnestu saaki saada ja kogu põõsa kasv kängub.

Lähemal uurimisel võib juba alates sügisest märgata, et osa pungi on ebatavaliselt suured ja ümmargused. Need on selgelt eristatavad normaalsetest pungadest, mis on väiksemad, piklikud ja terava tipuga. Moondunud pungades on peidus tuhandeid sõstra-pahklesti.

Sõstra-pahklestad on kuni veerandi millimeetri pikkused ussitaolised valkjad lestad, keda näeb üksnes luubi all. Nad elutsevad musta sõstra pungades, paljunevad varakevadel, väljuvad pungade puhkemise ja õitsemise ajal ning nakatavad uusi pungi. Tuule, aedniku ja lindude-putukate abil kanduvad lestad edasi järgmistelegi põõsastele.

Kõik roostetunnustega lehed ja marjad tuleb kokku korjata ja ära põletada, mitte komposti viia.

Pahklesta vastu aitavad kõige paremini teravad silmad ja nobedad näpud. Avanemata jäänud ja selgelt nakatunud pungad tuleb põõsastelt kohe ära noppida ja kindlasti põletada. Juhul kui kahjustatud pungi on oksal üle poole, tuleb oks tervenisti maani maha lõigata. Nakatunud pungades on lestad ära tarvitanud kõik toitained. Kõik äralõigatud oksad tuleb kohe põletada, et vältida lestade aias edasikandumist.

Sõstra-pahklesta kahjustuste ulatus sõltub suuresti sordist. Mõni sort on sõstra-pahklestale vastuvõtlikum kui teine. Juhul kui haigestunud põõsal ei ole emotsionaalset väärtust ja seda ei pea iga hinna eest säilitama, tuleks ta täiesti välja vahetada.

Ohtlikud roostehaigused

Kui roostehaiguse puhul ei õnnestu õigel ajal tõrjet teha, võib nõrgem taim tõsisema nakatumise tagajärjel täielikult hukkuda. Haigused avalduvad suvel, ent nende ennetamisega saab alustada kevadel. Roostesse nakatumine toimub siis, kui lehed on 14 päeva vanused. Ennetav ravi peaks toimuma selle aja jooksul.

Sõstra-viltrooste on seenhaigus, mille mõjul kaotavad sõstrapõõsad nii oma lehed kui ka marjad. Lehtede alumistele külgedele tekivad esmalt oranžikad roostepadjandid, seejärel muutuvad need paari millimeetri pikkusteks pruunikateks sarvjateks sammasteks. Lehe ülemisel küljel on näha kollakad laigud, mis hiljem muutuvad halliks. Lehed ja marjad pudenevad.

Sõstra-karusmarjarooste nakatumistunnusteks on oranžid roostepadjandid lehtedel, vartel ja marjadel. Haigus vajab vaheldumisi kaht peremeest – tarna ja sõstraid või karusmarja.

Roosteliste seente keeruline elutsükkel koosneb viiest arengujärgust: alg-, kevad-, suvi-, tali- ja kandeosed, mis elavad oma elu eri peremeestaimedel. Sõstra-viltrooste vaheperemeheks võib, aga ei pruugi olla valge või siberi seedermänd, sõstra-karusmarjaroostesse nakatuvad põõsad talieostest, mis on talvitunud tarnadel.

Kõigi seenhaiguste levikut soodustab niiskus, seega tuleb eriti valvas olla suve teisel poolel. Soojad ja niisked talved soodustavad samuti seenhaiguste levikut. Kõik roostetunnustega lehed ja marjad tuleb kokku korjata ja ära põletada, mitte komposti viia.

Tagasi üles