Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kas mu lapselaps on kasvatamatu jõnglane või tõeliselt eriline?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: shutterstock

Iga laps on oma lähedastele eriline. Mõnikord väljendub see lisaks tunde tähendusele lapse erilistes vajadustes liikumise, tunnustuse, toetuse ja tingimusteta armastuse järele. Tal on midagi, mida temaealistel pole: psüühiline eripära või haigus.

Üsna lihtne tundub mõista koormust, mis kaasneb liikumispuudega lapse eest hoolitsemisel. Vaimsete probleemide korral on mõistmine keerulisem ning vanemad kogevad halvustamist, eitamist ja diagnoosi kahtluse alla seadmist.

Ameerika psühholoogid teavad, et eriti kahtlasena tundub vanavanematele aktiivsus- ja tähelepanuhäire või tõrges-trotsliku käitumise diagnoos – hinges närib kahtlus, et ehk on ikka tegu kehva kasvatusega. Autismi ja Aspergeri mõistedki on hägused. Lisaks veel ärevushäired ja depressioon, mille esinemise kasvu on vaatamata Eestiski tehtud uuringutele raske uskuda. Niikaua, kuni see ei puuduta isiklikult.

Muidugi ma nutsin. Nutsin nii palju, et pisarad said otsa. Aga siis tegin kannapöörde ja asusin neile appi.

Psüühikahäirega lapsi on alati olnud

Viljandi Haigla psühholoog Jaan Saar täpsustab, et kuigi diagnoose pannakse tänapäeval rohkem, on psüühikahäiretega lapsed alati olemas olnud. Selleks et erivajadusega last mõista, on tarvis koguda psüühikahäire kohta teadmisi, rõhutavad spetsialistid.

Saar soovitab diagnoositud psüühikahäirega lapse vanavanematel alustada enda teadlikkuse parandamisest. Näiteks paluda lapse vanematelt võimalust lapsega järgmisele visiidile kaasa minna, et siis lapsega tegelevalt spetsialistilt täpsemalt küsida. Kas või seda, kuidas leida kompromiss vanavanemate kodukorra ja vanematelt saadud juhiste vahel.

Ainult lapse vanemate kogemusele ja infole haigusest loota ei maksa, sest vanemate käed-jalad on tööd täis, nad sageli lihtsalt ei jõua info jagamisega tegelda. Kuigi Eestiski on ilmunud psüühikahäirete kohta artikleid, teadmisi jagavad veebiküljed, raadio- ja telesaated, julgustab Jaan Saar spetsialistide poole pöörduma põhjusel, et haigused ja eripärad väljenduvad igal lapsel eri moodi – ei ole kaht ühesugust hüpikut või depressiooni diagnoosi saanud last. „Rajaleidja keskuse spetsialistidest võib ka abi olla, kui lapselapse diagnoosiga leppimine on raske,” lisab ta.

Vanavanem peaks oma emotsioonidega tegelema

USAs elanud ja töötanud pediaater Thomas Pinkstaff tunnistab, et tema lapselapsel oli autismispektri häire, ja soovitab kõigil vanavanematel võtta aega oma emotsioonidega tegelemiseks. „Abiks on teadmised, suhtlemine teiste selliste laste vanavanematega ja ka usk endasse, teistesse,” sõnab ta. Pinkstaff rõhutab, et end tagant kiirustada ei maksa ja aru saamiseks, kuidas sellise lapse vanemaid toetada, läheb vaja aega. Ühel hetkel tuleb siiski kurvastamine lõpetada ja õppida lapselapsega koos olemist nautima.

„Muidugi ma nutsin. Nutsin nii palju, et pisarad said otsa. Aga siis tegin kannapöörde ja asusin neile appi,” kirjeldab Thomas Pinkstaff enda läbielamisi. Mida kiiremini lapselapse eripärast aru saada, seda kiiremini hakkavad omavahelised suhted paranema. „Palju olulisem sellest, mida lapselaps ei suuda, on see, mida ta suudab,” tõstab pediaater ühes oma artiklis esile. Seega ei tohi lapse eest kõike ära teha ega võtta temalt seeläbi võimalusi arenguks.

Meil kõigil on eripärad

Eestis kasvab nendegi laste hulk, kes on saanud diagnoosiks autismispektri häire või aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Või mõlemad koos. Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku lasteosakonna ja nõustamiskeskuse MTÜ Papaver lastepsühhiaater Viivika Lauri kasutab nende diagnoosidega laste vanemate nõustamisel sõna eripära. „Meil kõigil on eripärad,” rõhutab ta ja soovitab neisse diagnoosidesse nõnda suhtuda ka teistel.

Tagasi üles