Lugeja kirjutas murekirja:
Kindlasti on teema, millest kirjutan, ebatavaline enamusele 60aastastele ja vanematele inimestele. Alustan otsast.
Paar nädalat tagasi selgus, et meie 19aastane tütar on lesbi. Meile, tema vanematele, oli see loomulikult täielik šokk. Nutsime koos, leppisime, lohutasime, rääkisime kõik selgeks. Küsisime ja vastasime. Saime hakkama. Ja saame ka edaspidi. Teame, et suudame tütrele olla toeks ja armastada teda just sellisena, nagu ta on. Seda enam, et tegemist on väga tubli ja mõistliku tütrega – koolis on ta alati väga hästi hakkama saanud, tütrel on palju hobisid ja harrastusi, murdeiga möödus pigem rahulikult ja kodus on ka suhted alati väga head olnud.
Tuleb välja, et noorte hulgas on antud olukord tavaline. Noored mõistavad ja ka koolis on teemat selgitatud. Kindlasti on üksikuid, kes ei mõista ja pööravad selja, kuid sellepärast me muret ei tunne. Üldse oleme otsustanud, et ei lase end mõjutada kõrvaliste isikute arvamusest. Kes tahab aru saada ja mõista, see kindlasti saab sellega hakkama. Meile on kõige tähtsam meie tütar ja see, et ta on õnnelik.
Üks, mis muret tekitab, on meie tütre vanavanemate suhtumine. Teame mehega juba ette, et ei tema vanemad ega ka minu vanemad ei suudaks teemaga kindlasti leppida. Äkki aitate vanemaealistele teema lahti kirjutada. Usun, et aitate paljusid peresid ja suudate tänapäeva ühiskonna eripärasid vanemale lugejale pisut lähemale tuua. Kindlasti saame ka ise hakkama ning suudame oma vanematele asja selgitada ning tütrele toeks olla, kuid usun, et kui sellest kirjutate, aitate paljusid.
Kolme lapse ema