Nad ei ole patrioodid, vaid lihtsalt noored eestlased. Nii noored, et enamik neist pole veel jõudnud oma peretki luua. Need on eestlased, kes ei taha vireleda töötu abirahaga ja kelle jaoks ei ole Eestis nende mõistes normaalse palganumbriga äraelamist.
Neil on julgust vaadata tulevikku ja nad peavad aitama seal ennast ise. Isegi kirik propageerib õndsakssaamist läbi enese aitamise. Ei saagi jääda ootama tunnustust isamaalt, kui too ei tunne oma lapsi. Oma riigi patrioodid olime kunagi hoopis meie, nüüdsed pensionärid.
Kes viitsib enam kuulata neid meie põlvkonna lugusid eelmisest sajandist? Tõde ja vale olid siis nii läbipõimunud, et polnud suurt vahet, kus algas üks ja lõppes teine. Elasime oma lihtsat ja samas meie jaoks keerulist elu ning olimegi kõik suured patrioodid. Muidugi ilma erilise kisata, sest avalikult ei saanudki sellest rääkida.
Mis oli üks eestlane selles suures masinavärgis - riigis, mis kattis kuuendiku maakerast? Õppisime juba lapsena istuma häbelikult uksesuus, sest keset tuba istus tähtsama rahva esindus. Eestlane oli rahvaarvult kõige väiksem ja hoidis hinge kinni, et mitte päris kaduda. Imetlen jätkuvalt oma rahva südikust ja nutikust, et ta on tänapäevani veel alles ...
Minu noorusajal oli ka võimalik kodust kaugemal suurt raha teenima minna. Näiteks Trans-Siberi magistraalil või mõnel hiigelehitusel Venemaa avarustel. Kuid lõpuks tuldi ikka koju tagasi. Sealsed karmid olud ei kutsunud elama.
Mis toimub aga meiega praegu? Räägime ju nüüd kartmatult tõtt ja võiksime olla oma maa väsimatud patrioodid. Kuid tundub, et sellist luksust võivad lubada endale veel ainult vanad - minuvanused memmed ja taadid. Need, kellel ei ole võimalust kodumaalt ära minna. Võib-olla mitte ka enam vajadust. Elu elatud, enam pole vahet, kas hästi või halvasti. Hiljavõitu on midagi muuta.
Ka minu lapsed kolisid välismaale ja on nüüd maailmakodanikud. Elavad, töötavad ja õpivad hoopis teises riigis. Nad ei läinud Eestist ära sellepärast, et ei taha oma riigi patrioodid olla. Tegelikult ei oma see mõiste neile enam sellist tähendust, mis kunagi meie põlvkonnale.
On see enam neile üldse oluline? Vabadus elada oma elu kus iganes on demokraatia üks eeliseid. Lihtsalt noortel ei ole teistpidi võimalust - elada täisväärtuslikult omas riigis. Ka kõige suurem patrioot tahab süüa, juua ja riiet selga. Ja lastele korralikku haridust. Nad elavad jõukamalt kui nii mõnigi nende Eestisse jäänud tuttav. Kas nad on õnnelikumad? Minule tundub, et just seda nad ongi.
Kas on üldse mingi lootus, et nad veel Eesti riiki tagasi tulevad? Lootus võib ju olla, kuid põhjust tulekuks pole. Kui riigil ei ole vaja noori, on noortel põhjus otsida endale uus riik. Selline, kus tema töökäsi vajatakse. Nad on meie riigi jaoks kadunud põlvkond. Nad loovad välismaal endale uued kodud, tihti leiavad sealt abikaasa. Nad sünnitavad uue põlvkonna eesti lapsi, kellele peab emakeelt eraldi õpetama.
Nad ei vaja meie kaastunnet, sest neil pole mahti enesehaletsuseks. Nad peavad minema läbi paksu ja vedela, et üldse ellu jääda. Nad on just need kõige südikamad ja suutlikumad noored, kes Eestist lahkuvad. Meie ei näe neid seismas lauluväljakul, sinimustvalge lipuke käes ja silmis hardumuspisar. Eesti riigi pühad, leina- ja rõõmupäevad ei pane neil südameid niimoodi põksuma, nagu omal ajal meil. Nad ei tõtta eestlaste jaoks nii olulisel päeval valimiskastide juurde ega otsi muid võimalusi osaleda poliitilises elus. Nad ei tea meie riigi esindajate nimesidki. Neil on olnud palju muid, hoopis teise riigiga seotud muresid. Võib-olla hakkavad nad isegi kunagi häbenema oma vanemate rahvust ja sünniriiki? Hea seegi, kui nad korraks toovad laiast maailmast värske tuulepuhangu unustatud koju.
Kallid eesti pensionärid, kui me ei näe kasvamas rohelist tulevikumetsa, loendame aga siis pealegi vanu kände. Sööme, joome ja oleme õnnelikud täna, sest homme algab paast. Edaspidi elame ainult lootusest, armastusest või patriotismist oma kodumaa vastu. Me ei saa nõuda, et noor ja võimekas põlvkond eestlasi hakkab meid igavesti toitma. Laskem neil ka elada.
Kui lugu juba valmis sai, rääkisin eestlastest abielupaariga, kes elab juba üle kümne aasta võõrsil. Neil on kaks väikest last, kes on sündinud võõrsil ja kellele nad õpetavad eesti keelt. Nad oleksid valmis koju tulema, kuid mitte praegusesse Eestisse.
Nad rääkisid: “Kui Eestit juhiks majanduslikult mõtlevad ja missioonitundega tugevad poliitikud, kellele läheks korda rahva saatus ja kes suudaksid Eesti viia välja praegusest mülkast, oleme meie esimeste tagasitulijate hulgas.”
Lootust on. Ainult et kohalikud patrioodid on väsinud või välja surnud. Kahju meie Eestimaast.