Dementsus ei hüüa tulles

Sirle Sommer-Kalda
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avinurme valla sotsiaalnõunik Tiina Tuur on kinkinud väärika eluõhtu neljale lähedasele.
Avinurme valla sotsiaalnõunik Tiina Tuur on kinkinud väärika eluõhtu neljale lähedasele. Foto: Matti Kämärä/Põhjarannik

Dementsus ei hüüa tulles, vaid hiilib ligi tasahilju. Ja kui ta on kohal, siis jäädavalt, teavad oma lähedasi hooldanud kanged naised.

 

Avinurme valla sotsiaalnõunik Tiina Tuur on kinkinud väärika eluõhtu neljale lähedasele. Neist kolmel tekkis dementsuse sündroom. Oma elust on ta hooldamisele pühendanud kümmekond aastat.

Viskas nalja

„Alguses sõitsin hommikuti ja õhtuti tema juurde ning tegin vajalikud toimetused, aga pärast seda, kui ta kukkuma hakkas, polnud valikut.“

Võiks arvata, et see on röövinud elujõu ja rõõmsa meele, aga ei. Tiina alustab oma kõige kauaaegsema hoolealuse meenutamist hoopis tema naljadest.

„Kui vanaemal olid paremad päevad, viskas ta ikka nalja. Näiteks palus ta kutsuda korstnapühkija. Kutsusin. Korstnapühkija käis ära ja ütles, et tahaks nagu tasu saada. Mille peale vanaema teatas: „See, kes tellis, ka maksab!“

Esimesed dementsuse märgid ilmnesid surnuaias uitamisega − vanaema pidas üle 30 aasta surnuaiavahi ametit.

„Ta jäi küürakaks, ütles, et toidupoodi enam ei julge minna, sest kõik naeravad, kuidas ta välja näeb. Aga surnuaias võis käia. Ta hakkas rääkima lugusid inimestest, kellega ta seal kohtunud on. Need olid ammu lahkunud inimesed. Algul mõtlesime, et ta meenutab vanu aegu, aga lõpuks saime aru, milles asi.“

Tiina usub, et vanaema vaimu murdis kolmanda mehe surm. „Ta oli kange naine, istunud Siberis vangilaagris, aga sellest šokist ta üle ei saanud.“

Vanaema vajas abi viis aastat. Viimased kuud lamas ta voodis, lahkudes siit ilmast 97aastasena.

Hooldekodu Tiina isegi ei kaalunud − võõrasse kohta viimine ei tundunud õige.

„Vanaema oli mind mingi aja oma elust kasvatanud ja oli mulle väga lähedane. Elasin vanaema ligidal ja igapäevane hooldus oli minu õlul, aga kui oli vaja ravimeid tuua või arstil käia, tulid õed appi − neid on mul viis.“

Küll aga sai hooldekodust viimane peatus vanatädi eluteel. Dementseks jäänud üksik sugulane oli Tiinal esimene hooldatav ja suri neli aastat enne vanaema.

„Alguses sõitsin hommikuti ja õhtuti tema juurde ning tegin vajalikud toimetused, aga pärast seda, kui ta kukkuma hakkas, polnud valikut.“

Õppis hooldama

Dementsus ei läinud mööda ka Tiina isast, kes vajas voodihaigena hooldust kaks ja pool aastat. Tollal oli veel ema elus, aga temal üksi jõud üle ei käinud.

„Mina õppisin just sotsiaaltööd. Meid õpetati voodihaiget tõstma ja liigutama ning mul oli seda praktikas kohe vaja. Kui tõin isa hooldushaiglast koju, olid tal sellised lamatised, et oi juudas!“

Kõik kolm pöördusid tagasi lapse- ja nooruspõlve, aga agressiivseks ega vägivaldseks ei muutunud.

„Vanaema läks küll vahel kurjaks. Talle ei meeldinud, kui andsin hommikul putru. Küsis, miks ma heeringat ei too. Eks jõuetus ajab vihale ja kui peab hakkama mähkmeid panema, on see kõigile hästi suur trauma.“

Viimasena lahkus 2014. aastal Tiina ema − tema viis manala teele pankrease vähk.

„Ühel hetkel lõi kõik pea kohal kokku. Liiga tihti hakkasid lähedased haigeks jääma,“ meenutab Tiina ega pea silmas füüsilist raskust. „Ma võin väike välja näha, aga olen üsna sitke. Pigem hakkab selline asi hinge peale.“

Murdumise tõi ema põetamine. „Kõige hullem oli see, et sa teed kõik, mis sinu võimuses, aga näed, et ta ikka kustub.“

Tiina on käinud psühhiaatri juures ja saanud tabletiravi. „Märt Avandi [näitleja, kes on matnud oma vähihaige poja − toim.] on öelnud, et must huumor aitab, ja see kehtib ka minu puhul. Paljudele on see õudne, aga minule oli see vahepeal ainus, mis aitas.“

Isiklik kogemus aitab Tiinal teha paremini sotsiaaltööd.

„Vallas pole praegu ühtegi dementset, kelle pärast süda valutaks ja kes oleks hooldamata. Viin valla sünnipäevatoetuse alates 70aastastele isiklikult kohale. Just sellepärast, et see annab väga hea ülevaate, millises seisus vanurid on ja kuidas nad hakkama saavad.“

Loobus tööst

Kui Tiina hooldas lähedasi töö kõrvalt, kiites oma tööandjat mõistvuse eest, siis 40. aastates Mare [nimi muudetud − toim.] võttis end töölt lahti. Siis, kui ei saanud enam ema omapäi koju usaldada.

„Elasin koos emaga ja mul ei olnud võimalik hooldajat võtta − ta võõrastas ega võtnud kedagi omaks. Võõra inimese puhul olnuks kaks võimalust: kas ta tõmbub nurka ja pelgab või muutub agressiivseks. Ma ei hakanud eksperimenteerima, see mõjub kõigi närvikavale. Nii ohverdasin iseenda. Majandasime ema pensioni ja minu töötu abirahaga.“

Meelt ei pannud muutma ka meedikute soovitus. „Kui ema kukkus ja kutsusin kiirabi, öeldi, et ta tuleb saata hooldekodusse, sest sellist inimest ei tohi kodus pidada. Küsisin, mis mõttes. „Pärast olete ise samasugune.“!

Mare ei salga, et dementse hooldamine pikapeale kurnab. Eriti just pidev rännuhimu.

„Olin kogu aeg silmapiiril, vaatasin nagu väikese lapse järele. Kui ema läks hoovi peale, hoidsin silma peal, kui läks väravast välja, järgnesin talle ja suunasin sujuvalt koju tagasi. Ma pole hooldajaks õppinud, aga tean, kuidas tuleb lastega käituda: pole mõtet tõmmelda ja karjuda, tuleb rahulikult rääkida.“

„Kui inimest tuleb ikka potitada ja üleni pesta, on vaja mehe jõudu. Panime õdede-vendadega pead kokku ja mõtlesime välja lahenduse − hooldekodu“

Poolteist aastat hiljem jäi ema voodisse ja siis sai Mare jaks otsa. „Kui inimest tuleb ikka potitada ja üleni pesta, on vaja mehe jõudu. Panime õdede-vendadega pead kokku ja mõtlesime välja lahenduse − hooldekodu.“

Mare ei taha mõeldagi, mis saanuks siis, kui ta olnuks ainus laps. „Olen rääkinud inimestega, kes on üksi ja kellel pole rahaliselt võimalik lähedast hooldekodusse panna. Enamik neist ainult nutab − neil on endast nii kahju!“

Inimlik suhtumine

Mare ema on saanud professionaalset hooldust kaks aastat. Ühes väikeses hooldekodus, mis ei asu Ida-Virumaal, maksab see 19 eurot ööpäevas. Umbes sama suur on paljude omavalitsuste makstav toetus omaste hooldajatele. Ainult et mitte päevas, vaid kuus.

„Olen hooldekoduga väga rahul. Seal on inimlik suhtumine: pühitakse pisarad ja silitatakse kätt,“ kiidab Mare.

Aga ka kõige parema hooldusega dementsust ei peata ja ema teda enam ära ei tunne.

„Käin teda vaatamas kuus korra. Rohkem pole võimalik, sest töötan jälle. See on paras õppetund − kasvatage endale normaalsed lapsed, kes suhtuvad teisse mõistvalt. Keegi ei tea, millal ta ära kukub. Et seda endast kaugemal hoida, peaks olema rõõmsameelne, positiivne ja aktiivne. Tegelema asjadega, mis sulle meeldivad,“ usub Mare.

Ta ei välista, et hakkab kunagi hooldajana tööle. Kui see palk ainult nii närune ei oleks.

Tervise arengu instituudi uuringu andmetel oli eelmisel aastal täiskoormusega hooldajate brutokuupalk lisatasudega 674 eurot, moodustades riigi keskmisest palgast 67 protsenti.

Artiklid sündisid rahvusvahelises uuriva ajakirjanduse meistriklassis, kus osales kuus ajakirjanikku Eesti väljaannetest, Eesti Päevalehest, Pärnu Postimehest, Põhjarannikust ja Õhtulehest ning venekeelsena Vetšorkast ja rahvusringhäälingu kanalist ETV+.

Hinnad erinevad

* Alutaguse hoolekeskuses on kohamaks 600-700 eurot kuus. Dementsete hooldusele pole siiani kõrgemat määra kehtestatud, ehkki selle teenuse hind on kallim.

* Narva-Jõesuu hooldekodus on dementsete hoolduse hind võrdsustatud voodihaigete omaga, mis on kõige kõrgema kohatasu määraga − 635 eurot kuus.

* SA Jõhvi Haiglas maksab tavahooldus 19,35 eurot ööpäev (keskmiselt 580 eurot kuus), dementsuse diagnoosi korral 29 eurot ööpäev (keskmiselt 870 eurot kuus).

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles