Kui peaksin kunagi dementseks jääma, usaldaksin end Tiina hoolde

Just nii − poisid ja tüdrukud − kutsub Tiina oma hoolealuseid, kui annab neile pärast hommikusööki kätte tegevuse.

Võrdlus lasteaiaga pole sugugi liialdus: kui 3–5aastased omandavad iga kuuga midagi uut, siis dementsed unustavad iga kuuga mõne oma vanadest oskustest, muutudes tagasi lapseks.

„Põhiline on põgeneda, aga kui nad saavad suure koridori peale, siis on peas täielik kaos: mis edasi?“

Põhiline on põgeneda

Alutaguse hoolekeskuse dementsete osakonna 16 elanikku vajavad abi söömisel ja pesemisel. Neile tuleb meelde tuletada, et on aeg tualetti minna, ja kui õige hetk läheb mööda, siis Pamperseid vahetada.

„Nendel kahel on praegu plaanis kaabet teha,“ näitab Tiina paarikese poole, kes liigub ukse suunas, piiludes kavalalt üle õla. „Põhiline on põgeneda, aga kui nad saavad suure koridori peale, siis on peas täielik kaos: mis edasi?“

Tiina haistab õhust, kui keegi plaanib kadumis- või mõnd muud trikki. Tiinal on palju kogemusi. Ja Norrast saadud teadmised, kuidas dementsetega hästi toime tulla. Nii et kui pakun end dementsete osakonda üheks päevaks töövarjuks, söödab hoolekeskuse juhataja Kristiina Ets mulle ette just Tiina. Vanemhooldaja, kes juhib selles sürrealistlikus maailmas vägesid kindrali otsustavuse ja lasteaiakasvataja leebusega.

„Malle-tädi, annan sulle natuke tööd − mul on vaja neid ribasid,“ jagab Tiina kätte triibulised riideribad. Näpumotoorika on tähtis, et aju erksam hoida. Ja ajale sisu anda.

Anna liigub mööda koridori käimisraamiga ega võta esialgu vedu. Parema meelega laseb ta käia suul kui kätel.

„Olen igal pool elanud, Peterburis ja Jõhvis ja Kaug-Idas. Teate, kui raske oli Kaug-Idas? Süüa polnud, midagi polnud. Siin on elu nagu tsaaririigis: kõik toad on puhtad, nõud on puhtad.“

Rahuliku järjekindlusega juhitakse ka Anna laua taha − tema hakkab Tiina tehtud kikilipsule nööpi õmblema. Kuigi memm kurdab, et on vanaks jäänud, lipsab nõel nööbiaugust läbi nagu lupsti. „Varem õmblesin hästi, milliseid kleite ma õmblesin!“

Pikalt Anna tähelepanu näputööl ei püsi. „Õmblen nööbi kodus ja saadan sulle,“ lubab ta hooldajale. „Mul on kodus selline masin...“

„Et õmbleb ise nööbi?“

„Jah, õmbleb!“

Elmar ei taha õmmelda. „Mina olin traktorist,“ rehmab ta ja rändab hoopis lapsepõlve väikesesse külla metsade ja soode vahel. „Igav on küll, aga mis teha?“

Elmar on paar korda hoolekeskusest vehkat teinud, võttes suuna kodu poole. Kodutõmme ei kao ka siis, kui mälu ja mõtlemisoskus känguvad. Elmar jutustab pikalt-laialt, milline oli tema koolitee, aga kui küsin, kes on tema toanaaber, kehitab mees nõutult õlgu.

Prillid ninal tähtsuse pärast

„Ega mõistus pole oma teha, seda antakse jao pärast,“ vangutab Hilda pead, imestades, millise aukartustäratava hunniku riidelappe ta on juba tükkideks rebinud-lõikunud.

Hilda loobib mahlakaid „pirne“ paremale ja vasakule. Esiti on isegi raske aru saada, miks ta selles osakonnas elab − mõistus tundub vahe ja näpud nobedad.

Hildal on prillid ninal. „Ega need ei ole tugevad prillid, need on ninal lihtsalt tähtsuse pärast,“ viskab ta järjekordse killu. Ja hetk hiljem nähvab kurjalt lauanaabrile, kes haarab kausist õunaviilu: „Mida sa neist kugistad? Ega need sinu omad ei ole!“

Meeleolu võib sekundiga uperpalli teha, aga Tiinat ei raba millegagi − selles osakonnas näeb kõike.

Soliidses seelikus ja lehviga pluusis Helga näeb välja nagu pensionil pedagoog. Ometi vajab ta õpetust, mida teha õuntega. „Kuhu see pannakse, seda ma ka ei tea,“ ohkab ta ikka ja jälle õunaviile silmitsedes.

Küll on tal viimseni meeles laulusõnad − Helga on elupõline koorilaulja. „Helgakene, laula meile midagi ilusat,“ palub Tiina. Helga ei lase seda endale kaks korda öelda. „Need silmad, need silmad,“ laseb ta heledal häälel üle koridori kõlada.

Maimu jälle armastab tantsida. Vahepeal kutsub ta tantsule hooldaja Liida Svirido, kel pole rõõmsa vahepala vastu vähimatki.

Siis aga läheb Maimu meel nukraks ja ta vajab lohutust. „Emmetusk tuli peale,“ selgitab Tiina.

Nukuetendusele tänulik publik

„On vaid soov olla koos, ei muust nüüd mõelda saa, süda rinnus kiirelt lööb,“ üürgab samal ajal Toomas Anni magus šlaager.

Kuigi dementsete osakonna uks pole kogu aeg valla, ei ole elanikud maailmast päriselt ära lõigatud: koos hooldajatega käiakse aasta ringi õues jalutamas (pigem väsitada, kui rahusteid täis toppida − selline on Tiina moto). Päev läbi tuleb kõlaritest muusika ja mängib televiisor.

Näiteks õhtuste uudiste vaatamise harjumus on paljudel sisse jäänud. Uudiseid isegi arutatakse omavahel, aga mõne hetke pärast on kuuldu ja nähtu peast pühitud.

„Kui rääkida anekdoote, siis nad naeravad laginal,“ räägib huvijuht Riina Gunt. „Ükskord tegin näpunukkudega etenduse − mul pole kunagi olnud nii tänulikku publikut.“

Vahepeal saan jutule Aimega. „Meil oli maailma pikk küla ja seal oli palju noori,“ jutustab memm, kes arvab, et käisin teda kunagi nooruspõlves õpetamas. „Kas olete endise töö peal?“ puurib ta mind oma küsivate silmadega.

Vastan, et teen nüüd ajakirjanikutööd, mille peale Aime usaldab mulle, et on varsti saja-aastane.

„Aitäh, te olete väga kena. Vot ei tea, kuidas ma teid tänada saan, ma väga tänan teid,“ möödub lauast oma kümnendat korda Linda, kes on kogu aeg kõigile ja kõige eest tänulik.

Tiina ajab õlale patsutamisega üles tukkujad, et hoolealustel öösel uni tuleks ja nad vähem ringi kolaks.

Kolleeg viib samal ajal pessu ühe elaniku teise järel. Kuigi üleni pesu on graafiku alusel kord nädalas, tuleb sageli ette korraväliseid.

„Vahel juhtub seda ka öösiti, kui käid kontrollimas ja näed, et heledat seina pole enam nähagi − Pampersi sisu on peale määritud. Siis lähevad pessu nii seinad kui inimene,“ ütleb Tiina.

Talle teeb see pigem nalja kui ajab kurjaks. „See on niivõrd normaalne elunähe. Väike laps paneb ka käe Pampersi sisse − vaatab, et ohhoo, huvitav!“

Ja kurjaks saada pole mõtet, sest Tiina hoolealused ei saa niikuinii aru, mille pärast nendega kurjustatakse.

Kavalused ja huumor on abiks

„Näiteks mõni poiss leiab, et on vaja tuld kustutada, ja laseb pissijoa koridori ühest otsast teise. Kui küsin, et kuule, mis juhtus, saan vastuseks: „Ei tea, katus laseb vist läbi.“ No mida sa siis teed? Võtad lihtsalt lapi ja pesed koridori puhtaks. Oma mehe peale võid vihastada, kui ta pole nädal aega prügiämbrit välja viinud, aga nende peale vihastada pole mõtet.“

Et olmeäpardusi juhtuks vähem, on hooldajatel välja mõeldud oma kavalused. „Oleme pannud ööseks poiste toa nurka ämbri, sest mis on maapoistele pott? Aga ämbrisse võib täitsa lasta, see on hulga kodusem. Siis ei pea enam nurka tegema ja liugu laskma,“ jutustab Tiina.

Selles osakonnas on huumor päästerõngaks, et ise täie mõistuse juurde jääda.

„Kullake, need on nööbid, neid me ei joo,“ katkestab Tiina korraks jutu, et purk Helga käest lauale tagasi panna.

Sellises võtmes möödub kogu päevane vahetus, mis kestab hommikul kella poole kaheksast õhtul kaheksani. Elanike meeleolud kõiguvad ühest äärmusest teise, aga nii agressiivseks ei lähe sel päeval keegi, et ta tuleks tablettidega maha rahustada.

Tiina on veendunud, et väga palju sõltub hooldajast endast.

„Kui sa tuled sellesse osakonda tööle, pead laskuma nende tasemele ja oma mured ukse taha jätma. Nad on tohutult tundlikud kõige suhtes, mis ümberringi toimub. Kui tuled närvilisena, siis nad peegeldavad seda kohe tagasi. Aga kui tuled, pea mõtetest tühi, on nad hästi rahulikud. Istud laua taha ja sulandud nendega ühte seltskonda, oled nende päralt,“ kirjeldab Tiina.

Minulgi õnnestub sel päeval seltskonda sulanduda, ilma et kellelgi tekiks kordagi küsimust, mida üks võõras nende kodus teeb. Aga kuulamine ja jutu peegeldamine on ka ainsad asjad, milles ma hooldekodus suudan kasulik olla. Kõik ülejäänud toimingud on ainult tõeliselt tugevatele, mõtlen Tiinat vaadates.

„Me ei saa neid arvustada. Me ei tea, millised me ise kunagi oleme,“ kostab Tiina. „Käitun nendega nii, nagu ma tahan, et minuga käitutakse. Inimesel peab olema võimalus oma vanaduspõlve väärikalt veeta. See põlvkond on niigi saanud nooruses häda ja viletsust tunda.“

P.S. Klientide nimed on lähedastele mõeldes muudetud.

Artiklid sündisid rahvusvahelises uuriva ajakirjanduse meistriklassis, kus osales kuus ajakirjanikku Eesti väljaannetest, Eesti Päevalehest, Pärnu Postimehest, Põhjarannikust ja Õhtulehest ning venekeelsena Vetšorkast ja rahvusringhäälingu kanalist ETV+.