Kui kehast kaob jõud, kaob kõik

Kehakultuuri õppinud ning kehalise kasvatuse õpetaja ja korvpallitreenerina töötanud Vaike Lüütsepp on kogu elu olnud liikuv ja teab, et see, mis oli lapsena puhas rõõm ja tahe, on 76aastasena ainult vajadus, et jätkuks elamisväärne elu.

Kui oled teinud korvpallurina võhmasporti ja jätad liikumise, jäävad liigesed valusaks ja kehakaal tõuseb. „Ühesõnaga, tervis läheb korrast ja tunned ennast halvasti, ei aita mingi arst ega rohud, vaid liigutama tuleb hakata,” ütleb ta.

Jõud on tähtsam kui kiirus

Vaike Lüütsepp teab, et iga päev tuleb võimelda, ja sedagi, kui raske on üksi kodus ennast selleks sundida. Nii haaras ta kinni võimalusest juhendada Türil üle 60aastaste võimlemisringi. „Need kaks hommikut, kui saame kultuurikeskuses kokku, on väga toredad. Meid on seal kohe väga palju, mattide peale ei mahugi kõik harjutusi tegema,” lausub ta.

Lüütsepp võimleb naistega toolidel ning kasutab ka palle ja keppe. „Tähtis on hoida end liikumises ja painduvuses,” lausub ta. „Kui noorena korvpalli mängides oli mulle tähtis vastupidavus, liikumine ja jõud, siis nüüd on tähtis risti vastupidine. Peame rohkem vaatama, et meil säiliks lihastes jõud, võhma ehk vastupidavust on vaja kõige vähem.”

Harjutused teeb heas vormis Lüütsepp kodus läbi, uusi mõtteid hangib ta nii telesaadetest kui ka küsib teistelt treeneritelt.

Et vanusega väheneb noortele järelejooksmise vajadus, sellega nõustub ka kauaaegne kergejõustikutreener Leonhard Soom. Kui noorena tuleb kasvatada kiirust ja vastupidavust, siis vananedes selle tähtsus aina väheneb. „Jääb vaid üks reegel: kõik peavad liikuma vastavalt oma keha võimalustele ja sportlikkuse soovile,” ütleb ta.

Soom toonitab, et mida rohkem on vanust, seda tähtsam on iga sportliku tegevuse juures pulssi jälgida. Loodus on seadnud nii, et mida vanem inimene, seda madalamal pulsil käib töö vastupidavusega. „Näiteks minu, peagi 70aastaseks saava mehe vastupidavus areneb juba pulsil 110, noorel sportlasel on see 138. Kui mina treeniksin sama kõrge pulsiga kui noor, on see mulle liiga kõva koormus ja ma teen endale sportides hoopis liiga,” selgitab ta.

Vanuse lisandudes peab iga liigutamise juures jääma rahulikuks, sest vanemal inimesel pole tarvis arendada kiirust, pigem tuleb mõelda vastupidavusele ja jõule. „Vastupidavusega arendame veresoonestikku, et laguained läheksid organismist ära ja toitained saaksid asemele tulla,” põhjendab ta. „Jõuharjustega hoiame korras ehk toonuses lihaskorseti. Kui lihaskorsett on toonuses, siis on korras ka meie immuunsüsteem, see tähendab, et püsime terved.”

Pulssi tuleb jälgida jõuharjutusi tehes, samamoodi nagu kangi ja hantlite raskust. Väiksemaks peavad jääma raskused ja vähemaks kordade arv juba üle 40aastasel.

Hommikvõimlemine näitab lugupidamist

Soom teab omast käest, et vanuse lisanduses on ülitähtis arendada lihaseid. Ei piisa ainult liikumisest, tuleb teha ka jõuharjutusi ja kasvõi ainult oma keha raskusega, kuid kogu kerele, seega harjutusi kõhule, seljale, külgedele. „Inimesed kahjuks ei hooli oma lihaskorseti arendamisest, mis algab juba istumisest. Nii nagu lapsed vajuvad koolipingis kössi, teevad seda täiskasvanud arvuti taga. Mida vanem inimene, seda rohkem ta kössis on. Köösakil istudes surutakse siseorganid kokku ja nende töö on häiritud,” põhjendab ta.

Oma kehasse peavad lugupidavalt suhtuma kõik, kuid mida vanem inimene, seda rohkem peab ta alustama hommikut võimlemisega. „Võimeldes näitan suhtumist kehasse, kas ma hoolin endast või mitte, ja keha tunnustab sind sellega, et on terve,” ütleb Soom.