Ilme Kört – 50 aastat kokaametit ladina köögis

Paide linnalehe toimetaja Maarit Nõmm käis vanaproual külas, et uurida, kuidas toimub rohusegamine tänapäeval. Selgus, et suurt ei erinegi sellest ajast, kui Oskar Luts apteekriõpilasena oma palga sellega välja teenis. Aga kui vanasti sai rikastele prouadele müüa nt soodat armurohu pähe (sest seda ju küsiti), siis nüüd enam nii ei ole, inimesed on targemaks saanud. Küll tuleb apteegis tänapäevalgi ette torenaljakaid seiku.

Kui Maarit Nõmm pr Ilmet külastas, valmistas ta parajasti üht salvi ette, seekord väiksema koguse, aga on olukordi, kus seda salvi on vaja teha pool kilo korraga. „Rohtude segamine on täppistöö, kogused on mõõdetavad kuni sajandikgrammi täpsusega. Kui mõte kaalumisel mujale läheb, läheb töö nurja,“ räägib staažikas farmatseut.

Kaal on farmatseudi tähtsaim töövahend. Kuigi kaalumisel ei kasutata enam ammu kaalupommidega kaalu, vaid digitaalset, siis ravimite ainete anumad näevad välja peaaegu samasugused nagu Brasche apteegis – suured ja klaasist ning sildidki sarnased. „Töö 50 aastat tagasi ja nüüd on enam-vähem samaks jäänud, ainult arvutisse on paljud asjad kolinud, see on suurim erinevus,“ ütleb Ilme.

„Aga ravimivalmistamine ise ajas muutub. On ravimeid, mida enam ei tehta ning kogu aeg lisandub uusi. Tuleb ennast uute asjadega pidevalt kursis hoida. Ka inimese organism on aastakümnetega palju muutunud ja vastuvõtlikkus on suurenenud.“

Aga miks Ilme üldse apteeki läks?

„Tundsin meditsiini vastu huvi, sest arvasin, et äkki olen siis ise ka terve,“ naljatab Ilme. Kas siis on nii, uurin. „Ega me tervislikkuse etalonid küll siiski pole,“ ütleb ta.

„Kui ma 1966. aasta Tallinna Meditsiinikooli lõpetasin, tuli Paide apteegist soov mind endale tööle saada. Siis asus apteek Tallinna tn 2. Alguses kaalusin pulbreid, haiglale tuli süstlalahuseid teha, mis nõudis ülimat steriilsust. Siis oli rohtude peal 4-5 inimest. Tegime köharohtu, salve. Aga paljusid neid aineid, mida vanasti kasutasime, enam pole. Praegu on mul laboris ca 30-40 ainet,“ jutustab Ilme.

Aga kuidas on nende legendidega, et apteekrid müüsid inimestele tavalisi aineid erinevate väljamõeldud hädade tarbeks? „Vanasti küsiti küll erinevaid naljakaid asju, aga tänapäeval on inimesed selle koha pealt palju targemaks saanud,“ ütleb ta. „Palju asju ongi inimese enda peas kinni. Kui ta usub ravimisse, siis see aitab,“ pilgutab Ilme silma.

Kommentaar

Kai Kimmel, Paide Vee tn apteegi juhataja

Ilme on meie apteegi raudvara. Kui kooli lõpetas, tuli tööle Paide apteeki ja siin on ta tänaseni, kui me tähistame tema 75. juubelit. Ilme on läbi aegade olnud ravimite valmistaja olles suurima vilumusega apteekriks Järvamaal.

Ilme tehtud ravimid on jõudnud paljudesse Eestimaa paikadesse: Tallinn, Tartu, Viljandi, Põltsamaa. Ilme valmistatud nn ”vinnivedelik”, nagu meie teda kutsume, jõuab regulaarselt 2 korda aastas USA-sse.

Ta pole nurgas tukkuja. Kui Paides on mõni hea kultuuriüritus, on Ilme alati kohal, sest tal on elav huvi kõige vastu, mis tema kodulinnas, vabariigis ja kogu maailmas toimub. Ilme peab lugu oma perekonnast ja sõpradest. Ta hoiab korras oma Kirna lähistel Pala külas olevat lapsepõlvekodu.

Tõestisündinud seiku Vee tänava apteegist:

Klient: „Mul paluti tuua neid DNA-sid“

Apteeker ei suuda ära mõistatada, mida külastaja tegelikult võiks tahta ja küsib: „Kui mul oleks neid anda, mida te siis nendega teeksite?“

Klient: „No need oleks uriinipidamatuse jaoks. Apteeker taipab ja lausub rõõmsasti: „Aa, te mõtlesite TENA sidemeid!“

Apteeker leti taga on pisut tõbine

Klient: „No näe, apteeker ka tõbine, ise siin kõiksugu heade ravimite keskel, ei tohiks küll haigeks jääda.“

Apteeker: „Seda nüüd küll jah, et ravimite keskel, aga teate, mõni apteeker on isegi ära surnud.“