Kõigil meil oleks vaja oma doktor Haldjat

60+
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Maria Kooskora

Ajakiri 60+ soovib vanavanemate päeval õnne kõigile vanavanematele. Samuti kõigile neile pühapäevavanaemadele ja -vanaisadele, kel jagub südamesoojust olla toeks neile lähedastele, kellega neid ei seo mitte vere- vaid sõprussidemeid.

Avaldame sel puhul katkendi äsja ilmunud raamatust „Doktor Haldja lood".

Doktor Haldja suured väikesed sõbrad või sõbrannad – tema naabritüdrukud – veedavad aega legoklotsidega. Need pakuvad lastele lõputuid võimalusi. Vanem tüdruk on arvutist leidnud videoõpetuse, kuidas legodest kokku panna laeva, mil nimeks Titanic.

Hiigellaeva ehitamise idee ja ka teadmised sellega juhtunud katastroofist pärinevad ilmselt lasteaiast. Tüdrukutel ei ole muidugi lego-Titanicut, mis võib hirmus kallis olla, kuid neil on terve silmapesukausitäis detaile muudest legodest ja nad leiavad hõlpsalt sobilikke asendusklotse. Ühe silmaga tahvelarvutist juhiseid piiludes rajavad nad laevatekke, kajuteid, päästepaate.

Ehitus on lapsi nii haaranud, et tüdrukute ema, selle asemel et vaiksemat aega oma tööks täielikult ära kasutada, käib laste ettevõtmist aeg-ajalt uudistamas.

„Kas hakkab varsti valmis saama?” uurib ta.

„Ei saa veel,” pomiseb vanem videosse süvenenult.

„Ja see on siis Titanic?” pärib ema kergelt haigutades,

„Jaa-jaa, see on Titanic,” vastavad tüdrukud, justkui pisut pahased, et ema neid mänguhoos segab.

„Ma vaatasin telekavast, et täna õhtul tuleb „Titanicu” film!” teatab ema justkui muuseas. Nüüd viimaks õnnestub tal tütarde tähelepanu võita.

„Mina tahan seda vaadata,” teatab vanem laps, kuueaastane, emale suurte silmadega otsa vaadates.

„Mina ka,” hõikab noorem, neljane.

„No eks me siis vaatame natuke, pool üksteist peate küll magama minema.”

„Jeee!” hüüavad tüdrukud kooris. Selle on nad vist ka lasteaiast õppinud – ning laovad klotse edasi.

Noorele emale tundub aga korraga, nagu oleks ta mingi vale liigutuse teinud, justkui punase tule ajal sõiduteele astunud.

Noor ema otsib telefonist ühe numbri, millele ta kunagi sageli, päevas mitu korda helistas, viimastel aastatel aga peaaegu üldse enam mitte.

„Kas sa oled nüüd täitsa vasakule keeranud või?” prõmmib ta nõuküsimisele vastuseks raevune mehehääl. „Nad on ju lasteaialapsed. Neile võib sellest filmist jääda kohutav mälestus. Kui sa seda teed, siis ...”

Side katkeb kui kõrgepingerikkest ja kumbki ei helista tagasi.

„Ega me pruugi kõike vaadata, see kestab ju mitu tundi,” mõtleb ema juba lausa ahastusse sattudes. „Alguses vaatame, kui uhke see laev oli. Sealt, kus uppuma hakkab, enam ei vaata. Selleks ajaks on lapsed ka juba unised ...”

Mõtleb ta nõnda, aga sõrmeotsad otsivad juba telefonist veel üht tuttavat telefoninumbrit.

/.../

„See on siis restoran ja see on luksuskajut,” jutustab doktor Haldja voodiserval istudes ja suure pildiraamatu lehti keerates.

„Need aga on laevaviled ja see on kapten ise.”

Raamatu on doktor Haldja oma kodust kaasa võtnud. See on üks laevaentsüklopeedia, kus ka Titanicu kohta pilte ja juttu. Tüdrukud kõhutavad voodil ja kuulavad-vaatavad, päris ilmse huviga.

„See, mis Titanicuga juhtus, oli maailma suuremaid laevaõnnetusi. Paljud pered jäid õnnetuks,” jätkab Haldja.

Televiisor, kus antud kellaajal juba linastub Titanicu-film, ei käigi. Tüdrukute ema töötab oma laua taga, aga kõrvanurkadega seirab, kas nõuavad tütred teleri sisselülitamist või mitte. Siiski – ta näolt on kadunud seal terve päeva valitsenud murekurrud.

„Nüüd aga joonistame,” teatab doktor Haldja.

„Kas teil suurt paberit leidub?”

„Meil on üks tapeedirull,” vastab laste eest ema.

„See sobib hästi,” teatab Haldja.

Peagi joonistavad tüdrukud rasvakriitidega Titanicut – põrandale sirutatud tapeedirulli tagaküljele. Haldja näpunäidete järgi.

 

"Doktor Haldja lood"
"Doktor Haldja lood" Foto: 60+

 

RAAMAT

  • „Doktor Haldja lood" tekstid on kirjutanud Juhani Pütsepp, pildid joonistas Maria Kooskora
  • Kirjastus post_factum, 2016
  • Raamat on müügil Pärnu Postimehe, Sakala, Järva Teataja, Virumaa Teataja ja Valgamaalase toimetuses ning Postimehe Tallinna ja Tartu klienditeeninduses.
  • Raamatupoodidesse jõuab see algaval nädalal.
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles