Urve Tinnuri: „Kui emaarmastus avardub laiusesse, siis vanaemaarmastus kõrgusesse.“

Katrin Uuspõld
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urve Tinnuri kõneleb, et tal on kaks poega ja esimene lapselaps poiss, seetõttu oli Emma Portia ilmumine perre sündmus omaette.
Urve Tinnuri kõneleb, et tal on kaks poega ja esimene lapselaps poiss, seetõttu oli Emma Portia ilmumine perre sündmus omaette. Foto: Marianne Loorents

Urve Tinnuri ütleb, et koos esimese lapselapse sünniga algas tal uus ajaarvamine. Täna kuuene Tristan ja kahene Emma Portia on kinkinud talle hetki, mis on kõikidest unistustest ilusamad

Kui palju Sinu enda vanavanemad on Su elu mõjutanud?

Mingil määral kindlasti. Mu emapoolne vanaisa suri mitu aastat enne minu sündimist. Vanaema elas Narvas ja kõik tundsid teda kui „kibedat“ inimest, kes ei saanud kellegagi hästi läbi, isegi oma lastega mitte. Lapsepõlve jooksul nägin teda vaid loetud arv kordi, võõrastasin ja pelgasin teda.

Isapoolsed vanavanemad seevastu elasid mu kodust linnulennult kilomeetri kaugusel. Käisin neil sageli külas. Mind võlus nende vana rehielamu, kus nii kambrites kui ka rehetoas leidus palju huvitavaid asju. Akna all kasvas suislepapuu, täis mahlaseid roosasid õunu. Oma vanavanemaid mäletan ma pidevalt toa, lauda, aida ja heinamaa vahet kiirustamas.

Vanaema tundus mu lapsesilmade läbi vaadatuna iidvana, ta nägi välja kuidagi lohutult kurvameelne, väsinud ja allaheitlik. Mulle ei meenu, et ta oleks mind kunagi kallistanud või muul moel hellitanud. See polnud tööga koormatud maainimestel kombeks ja pealegi oli tal tervelt viisteist lapselast, mina neist üks nooremaid, eelviimane. Ometi tajusin, et vanaema armastab mind.

Mäletan tema küpsetatud sooja leiba, ta kortsulisi käsi, kui ta üleleivakäärule kodust koorevõid peale määris. Või kui ta laulis „Meil aiaäärne tänavas“, ise laitmatult puhta sitspõlle äärega silmi pühkides. Need olid hellad ja unustamatud hetked, ilma milleta oleks elu vaesem. Ehkki vanaema-vanaisa öeldus polnud midagi uut lisaks lihtsatele tõdedele, mida ma kodus vanematelt kuulsin, näis nende sõnadel siiski olevat rohkem kaalu, sest niisama palju kui vanad, tundusid vanema-vanaisa olevat väga targad.

 

Mis on jäänud Sinu hinge esimesest kohtumisest oma esimese lapselapsega? Mis muutus vanaemaks saades?

Kuni oma esimese lapselapse sünnini olin kindel, et kõike, mida tunnen, on võimalik sõnadega edasi anda. Kui aga vaatasin pisikest pojapoega, kes haigla läbipaistvas beebikärukeses lamas, jõudsin järeldusele, et SELLE tunde väljendamiseks pean hakkama sõnu esmalt leiutama. Nii ma siis püsisingi mitu pikka hetke hardalt sõnatu, südames kolme mõttepunkti kõnekas vaikus. Koos lapselapsega algas minu jaoks otsekui uus ajaarvamine.

Tunne, mis järgnes teise lapselapse sünnile, erines eelnenud kogemusest üksnes selle võrra, et olin siis juba neli aastat vanaema olnud. Mul on kaks poega ja esimene lapselaps poiss, seetõttu oli võluva noore daami ilmumine perre sündmus omaette.

Mida oled oma lastelastelt õppinud?

Eelkõige armastust - niisugust küpset, rahulikku, kõikeandvat, mida ei anna mingitesse raamidesse mahutada. Niisugust, millist ma arvasin üldse mitte olemas olevat. Kui emaarmastus avardub laiusesse, siis vanaemaarmastus kõrgusesse, tähtedeni välja.

Mu lapselapsed on õpetanud mind madalalt maad ligi nägema väikseid asju, mis täiusliku maailmapildi loomiseks osutuvad suureks ja tähtsaks. Võin kõhkluseta väita, et tänu lapselastele ongi täna mu riiulil reas tosin lasteraamatut. See on kingitus neilt ja kingitus neile.

Elu on läinud keeruliseks. Meil on kärgpered, meie töökoht on sageli sadu kilomeetreid kodust eemal, meie lapsed veedavad palju aega kõikvõimalike ekraanide taga. Milline koht selles virrvarris on vanavanemal? Millised on 21. sajandi Eesti vanaema-vanaisa?

Jah, kohale on jõudnud kiirustav ja hullumeelne ajajärk, täis virtuaalseid ahvatlusi. Õnneks ei kasva minu lapselapsed kärgperedes, ent vanemate eemaloleku ja pideva hõivatusega tuleb neil silmitsi seista küll. Noorema lapselapse ema käib suviti piiri taga tööl, vanema isa kiirustab iga päev teise maakonda ametisse, kulutades sõidu peale mitu tundi väärtuslikku aega. Lastega peredel on meie riigis raske toime tulla, seda enam olen ma õnnelik, et mu pojad pole isegi mõttesse võtnud võõrsile elama asuda. Kõik mu kallid on siinsamas, poole tunni jalutustee kaugusel.

21. sajandi vanaema-vanaisa on nooruslikud ja kaasaegsed - nad reisivad palju, kasutavad nutiseadmeid, naudivad meelelahutusi. Kiiktoolis õõtsuvat ja piipu pahvivat vanaisa või moosi vaaritavat vanaema kohtab üha harvem. Suur osa vanavanematest on pensioniea suurenemise tõttu töökohuslased ja lapselaste jaoks jääb vähe aega. Leidub neidki, kes ei soovi lapselapsi hoida, vaid leiavad, et oma lapsed on üles kasvatatud, nüüd on õigus oma elu elada, miks mitte veel ka suurelt unistada.

Mina ei armasta reisida ja kirjatööl on see eelis, et seda saab kodus teha. Nii olengi oma lapselaste jaoks alati kättesaadav. Et me abikaasaga veel pealt viiekümnestena pangalaenu abil avara aiaga maakodu soetasime, siis seegi otsus sündis (toona veel tulevastele) lapselastele mõeldes, et neil oleks koht, kus turvaliselt mängida ja lapsepõlvest rõõmu tunda.

"Mina ei armasta reisida ja kirjatööl on see eelis, et seda saab kodus teha. Nii olengi oma lapselaste jaoks alati kättesaadav," sõnab Urve Tinnuri.
"Mina ei armasta reisida ja kirjatööl on see eelis, et seda saab kodus teha. Nii olengi oma lapselaste jaoks alati kättesaadav," sõnab Urve Tinnuri. Foto: Agnes Aus

Oleksin ebaaus, kui kinnitaksin, et olen alati sada protsenti lapselaste hoidmiseks valmis. Ikka tuleb ju ette olukordi, mil tervis pole kiita, väsimus kimbutab või hingavad kirjatööde tähtajad kuklasse. Piir, mis lahutab rõõmsat ja pingevaba koosolemist ning pelgalt kohustust ja vastutust, on teinekord väga habras. Õnneks juhtub alati nii, et kui lapsukesed uksest sisse tulevad, piisab neil vaid naeratada oma liigutavalt piimahambulist naeratust, ja taevas on taas täis lilli. Iga kord pärast lapselastega veedetud päevi või nädalaid tunnen, et meil on rääkida uus, täiesti oma lugu. Meie kolme lugu.

Arvan, et vanavanemalt oodataksegi eelkõige aega, pühendumist. Seetõttu laulan oma lapselastele, loen neile ette, vastan loendamatutele küsimustele. Me kolame sihitult mööda põlde ja niite, jälgime putukaid ja linde. Käime jõe ääres ja loobime kivikesi vette. Lihtsalt oleme ja meil pole kusagile kiiret.

 

Mis on vanaemaks olemises kõige keerulisem või kõige rõõmustavam?

Kõige keerulisem on vast see, et praegusaja lapsed on rahutud ja püsimatud ning nende jaoks leidub liiga palju ahvatlusi. Kauplused on pungil täis kirevaid lelusid, toiduvärvidest ja lisaainetest kubisevad maiustused paigutatakse spetsiaalselt kõige madalamatele riiulitele, et väikesed käed neid haarama ulatuksid. Raske on lastele selgeks teha , et kõik pole kuld, mis hiilgab, samuti ärgitada neid eelistama väärtusi, mis ei liigitu materiaalsete alla. Et vanemad püüavad sageli oma ajapuudujääke või eemalolekut asjadega korvata, on lastel liiga palju lelusid, millest nad õige pea tüdinevad.

Kõige rõõmustavam aga on lapselaste siiras ja vahetu poolehoid, nende kiindumus. Sellel puudub võrdlus. Jääbki puuduma. Uurisin lillede tähendust ja nüüd näen oma silmaterasid valgete nelkidena (ilus ja armas), priimulatena (usaldus), punaste roosidena (armastus). Oleme koos nagu maikellukesed (vastastikune õnn), mina olen lisaks veel kanarbik (kaitsmine). Nad on kinkinud mulle hetki, mis on kõikidest unistustest ilusamad. Nad oskavad sisestada positiivsust, käekesed elule ja homsele ja maailmale avatud.

Oled kõigele lisaks lastejutte kirjutav vanaema. Kuidas Sa oma lastelaste pealt näed (muinas)juttude „toimet“?

Toimet? Kaheaastane veel ettelugemisest suurt ei hooli, temale piisab laulusalmist ja paarist-kolmest matsuga musist, kuuene aga otsib riiulist ja tassib voodisse kaasa just minu kirjutatud raamatud, ehkki mu kodus leidub muudki mudilastele mõeldud lugemisvara. Rõõm on kogeda, et valides minu loomingu, valib mu pojapoeg soojuse, armastuse ja ilusad tõed, mida olen üritanud oma raamatuisse üles tähendada. Seda nii ridadesse kui ka ridade vahele.

Usun, et õige toime avaldub alles paljude aastate pärast. Soovin üle kõige, et mu lapselapsed suudavad naeratada kõikidel ustel, mida neil elus avada tuleb, ja kõikidel lävedel, millel seistes nad tagasi vaatavad.

Urve Tinnuri sõnul peab lapselastel olema koht, kus turvaliselt mängida ja lapsepõlvest rõõmu tunda.
Urve Tinnuri sõnul peab lapselastel olema koht, kus turvaliselt mängida ja lapsepõlvest rõõmu tunda. Foto: Marianne Loorents

 

 

URVE TINNURI

  • Urve Tinnuri on Lääne-Virumaal elav kirjanik.
  • Tema sulest on ilmunud 20 raamatut, nende seas nii luule- kui lasteraamatuid. Septembris esitles ta oma viimast raamatut, lastele mõeldud „Seitset seppa“.
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles