Elu koos „Ameerika mägedega”

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Shutterstock

Sümpaatne, keskeale lähenev naine tuleb kokkusaamisele rõõmsal olekul. Tellib kohvi ja vaatab mulle oma tõsiste, uurivate silmadega küsivalt otsa. Isegi tema ülemus naise uues töökohas ei tea, et oma tervise kohta hoiab Triinu ühte saladust.

Triinu (nimi muudetud) praegune töökorraldus võimaldab tal töötada osalise tööajaga. Tal on selle üle hea meel, sest meeleoluhäirest tingituna on tal vähenenud töövõime. Ta pelgab, et kui tuleks töötada täistööajaga, peaks ta ehk oma ülemusele avaldama, et tema vähenenud töövõime taga on bipolaarne häire, millega ta päevast päeva jätkuvalt koos elama õpib.

Triinu mäletab meeleolu tugevaid kõikumisi juba teismeeast saadik. „Eriti raske oli kevaditi, emotsioonid minu sees olid nii tugevad, et hinges oli lausa valus. Väliskeskkonna mõju enesetundele ei oska praegu, tagantjärele hinnata, pigem oli meelolu üles-alla kõikumine siiski minus eneses. Vanemad olid nõutud ega osanud mind toetada. Aga nende kiituseks tuleb öelda, et nad polnud vähemalt julmad. Sellisel perioodil on kõik tunded ja tajud väga eredad,” meenutab Triinu toonaseid aegu.

Triinu räägib oma meeleoluhäirest rahulikult ja püüab oma tundeid ja käitumisi analüüsida. Selgub, et naine võtab rohtusid juba viis aastat. „Kui ma esimest korda lasin rohud välja kirjutada, siis tundsin, et nii ma elada enam ei jõua. Vedasin ennast depressiooniga voodisse ja olin seal kolm kuud. See suur langus tõi mind samas ka depressioonist välja,” kirjeldab Triinu aega, mil toimus lõpuks mingigi pööre paremusele.

Olles saanud pädeva diagnoosi ja alustanud vajaliku raviga, sai naine eluga lõpuks edasi minna. Senine elu oli paljuski suur tsüklite järgi elamine, kus suur entusiasmilaine vaheldus tugeva surutise ja mõõnatundega. Pidev meeleolu üles-alla kõikumine kajastus töövõimes, nii läks ta palju aastaid tööle kevadel ja tuli sealt ära sügisel.

„Mõnikord hindasin ennast tööle pakkudes tugevasti üle. Hiljem aitas suur tööpinge emotsionaalsele kokkukukkumisele kaasa. Seetõttu eelistasin töid, mis olidki hooajalised,” lisab Triinu vaikselt.

Inimlikkust vajab kõige enam

„Tagantjärele mõeldes olen õnnelik selle üle, et mind on aidanud nii palju lahkeid inimesi ja organisatsioone. Tütre sünd lõi mul jalad alt ja ma langesin sügavale sünnitusjärgsesse depressiooni. Toona sain abi ja emotsionaalset toetust kirikust. Seejärel jõudsin Vaimse Tervise Keskusesse, olen nende psühholoogidelt saanud tohutult tuge. Terapeutide juures hindan seda, et nad võtavad mind inimesena ja ma saan aru, et ma pole lootusetu. Olen lapsepõlvest saadik tundnud kõige enam puudust inimlikust lähedusest ja mõistvusest,” lausub naine.

Triinu sõnul kulub tal palju aega psühholoogide ja terapeutidega suhtlemisele. Enim tunneb naine puudust normaalsetest sõprussuhetest ja lähedaste hoolivast toetusest. „Olen hiljem oma käitumist sõpradega analüüsinud ja mul on tagantjärele piinlik, et olen sageli ennast pikalt rääkima unustanud ja nende aega liiast kas kaeblemise või virisemise peale kulutanud. Võrdleksin oma tundeid alkohooliku tundeskaalaga, kus ümbritsevat maailma tajutakse läbi eufooria või suure masenduse,” selgitab Triinu. „Tänu teraapiale olen õppinud aktiivset kuulamist, sest ma ise vajasin ilma nõuanneteta ja kriitikata kuulamist. Varem võis tunduda, et olen üsna enesekeskne, sest olin suuresti iseenda ja oma tugevate emotsioonidega kimpus. Nüüd olen õppinud teiste vajadusi märkama ja nägema ka enda omasid. Õnneks olen tänu lastele ja teraapiatele õppinud endale andestama ja vähem ennast süüdistama. Järjest rohkem usaldan elu, et minuga juhtub häid asju. Kui ma ise olen hea ja teen õigeid otsuseid, siis sujub elu paremini. Bipolaarsusega elu on nagu pidev „Ameerika mägedes” elamine, väsitav ja kurnav. Praegu on see minu kontrolli all. Saan nautida kevadet nii, nagu see on.”

Keeruline diagnoosida

Vaimse tervise portaali peaasi.ee kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa ütleb, et pahatihti jääb bipolaarne meeleoluhäire (BPH) diagnoosimata, sest meeleolu kõrgenemise perioodid ei saavuta oma tippe ja silma jäävad ainult depressioonid. „Häiret ei suudeta õigesti diagnoosida ja inimene jääb ravita, selline situatsioon võib kesta aastakümneid. Keeruliseks teeb õigeaegse ravi see, et kõrgenenud meeleolu ehk maania-perioodil ei taju inimene oma haigust.”

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles