Hirmul on suured silmad

Toivo Niiberg
, psühholoog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Shutterstock

Inimese organism on hirmu all. Millised võivad olla selle tagajärjed? Kuidas hirmutundega toime tulla, kui ei saa kuidagi hirmust üle? Millised hädad hakkavad inimese kehas tundma andma, kui inimene on pidevalt hirmul? Mis vahe on hirmul ja kartusel?

Hirm on üks põhilisi inimese emotsioone. Hirmu võib määratleda kui teravdatud ohu taju oma elule, enesetundele ja heaolule. Hirm ja ärevustunne on kaks mõistet, mida ühed autorid vaatlevad koos, teised aga eraldi. Hirmus ja ärevustundes on üks ühine komponent – rahutus. Mõlemas mõistes peegeldub ähvarduse tajumine või turvalisuse puudumine. Esialgu kartus, siis hirmutunne, põhjuste kestmisel aga tekib haigus, depressioon oma eri avaldumisvormides.

Hirmus on headki

Vaatamata hirmu negatiivsele värvingule, on hirmul inimese elus ka positiivseid ülesandeid. Reaktsioonina ähvardusele soodustab hirm ähvarduse vältimist, täites sellega kaitsefunktsiooni. Hirm võib täita ka kindlat õpetavat osa inimese isiksuse kujunemises. Eluterve hirmu ülesanne on kaitsta inimest füüsilise või psüühilise ohu eest. Teisalt hirmufaktorite ületamine ja teadvustamine aitab meil paremini kohaneda, karastuda ja elus enamat saavutada.

Võib tekkida küsimus: mis vahe on hirmul ja kartusel? Kartus teatud asja või tegevuse ees hoiab meid vigu tegemast. Hirm on aga sügavam, mõistusega vähem või üldse mitte käsitatav. Iga uus, tundmatu olukord, iga esmakordselt tehtav või läbielatav asi kätkeb endas uudsuse võlu, seiklushimu ja riskirõõmu kõrval ka hirmu. Kuna elu viib meid üha uuesti kokku senitundmatute olukordadega, on hirm meie pidevaks saatjaks.

Teisalt pidev, muserdav hirmutunne hakkab tervisele. Hirmu teatakse kui paljude psühhosomaatiliste (hingelis-kehaliste) terviserikete ja paljude haiguste põhjustajat.

Mõned teadlased näevad hirmu juuri sünni käigus algavas psühhotraumas; juba sünnieelne aeg võib külvata hirmuseemne. Kuigi hirm kuulub möödapääsmatult meie ellu, ei tähenda see tema lakkamatut teadvustamist. Kummatigi on ta alati olemas ja võib iga silmapilk mingi seesmise või välise elamuse kaudu meie teadvusse jõuda. Enamasti kaldume siis tema eest põgenema, teda vältima: meil on palju viise, kuidas hirmu tõrjuda, alla suruda, ületada ning maha salata. Ent nagu ei kao mitte kusagile sund, kui ka me sellele ei mõtle, nii ei kao hirmgi.

Üheks ürgseks ja samas sageli äärmuslikes olukordades imesid tegevaks hirmuks on surmahirm. Kuulus prantsuse kirjanik Saint-Exupéry on lausunud, et meestele on sõda niikaua mäng, kui endal kuul keres ... Eks siin mängivad oma osa loodusseadusedki, kus meessugu on pandud ennast ja elu hävitama ning naised seda säilitama. Seega peame poisse kasvatades ja arendades neile väikest hirmu juurde pookima, tüdrukuid aga maha rahustama. Siit ka teadmine, miks just poisid kalduvad kergemini kuritegelikule teele, hakkavad kergemini alkoholi ja narkootikume tarvitama, suitsu tegema ning muid tervist kahjustavaid-hävitavaid vahendeid kasutama, ilma erilisi ohte aimamata.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles