60. sünnipäevaks oma ettevõte – miks ka mitte!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lembit Rosin
Lembit Rosin Foto: Anu Bollverk

60 pole veel kellegi vanus, arvab üks hiljuti ettevõtlusega alustanud 60aastane mees, kel mõlgub juba mõttes luua veel üks firma ja hakata lisaks pakkuma hoopis teise valdkonna teenust. Pensionile jäänud või enne seda töökoha kaotanud inimesed on oma ettevõtte loomisega leidnud elule uue mõtte ning pakatavad energiast.

60aastasel Ambla mehel Lembit Rosinal oli juba kolm elukutset – mehaanik, jurist-politseinik ja riigikaitse õpetaja –, ent oma firma loomiseks koolitas ta end veel korstnapühkijaks ja pottsepaks. Tema ettevõtte, perekonnanime esitähtede järgi nime saanud osaühingu Ro põhitegevus on aga hoopis koolituste ja ürituste korraldamine.

Lembit ütleb, et see talle oma firma juures kõige rohkem meeldibki: põhitegevus on küll koolitused, aga tegelikult saab pakkuda ükskõik milliseid teenuseid.

 

Kõik peab olema parim

Ettevõtjaks hakkas Lembit pärast peaaegu 40 aastat palgatööd. Esimesed tööaastad möödusid tal traktorirooli keerates. „Kasvasin üles Tartus Supilinnas, aga isata peres, kasuisadega oli kogu aeg mingi jama. Ootasin, et saaks kaheksa klassi lõpetatud ja kodust minema. Otsisin kooli, kus oleks ühiselamu ja läksin mõne tuttava järel Paide kutsekeskkooli maaparanduse mehhanisaatoriks õppima. Mehaanikast ei teadnud midagi, traktorit olin ainult kaugelt näinud,” räägib ta. Aga Lembit on loomu poolest selline, et tahab kõike teha parimalt. Nii jäi ta Aravete kolhoosi tubli noore traktoristina juhtidele silma ja mõne aja pärast pakuti talle Ambla osakonna töökoja juhataja kohta. Uue töö kõrvalt lõpetas Lembit kaugõppes ka tehniku-mehaaniku eriala.

„Ma kipun kõike liiga südamega tegema. Minu töökoda pidi olema parim, aiaga piiratud, iga asi oma kohal, sees valvekoerad ja valvurid. Koerad õpetasin ise välja,” jutustab Lembit. Kohalikule politseikomissarile jäid need valvekoerad silma ja ta pakkus Lembitule, et tulgu too ja koolitagu neilegi üks jälituskoer välja, samas võiks ta ka sündmuskohtadel käia ja pilte teha. Käis tükk aega peale ja sai Lembitu lõpuks nõusse.

Üsna pea muutusid nõuded ja Lembit pidi astuma erihariduse omandamiseks politseikooli. Pärast selle lõpetamist tehti talle ettepanek omandada ka rakenduslik kõrgharidus. Veel kolm aastat õpinguid, mille järel sai Lembitust diplomeeritud jurist-politseiametnik. Järgmised ametikohad olid juba juurdleja, konstaabel, politseiuurija.

Hiljem liikus ta politseiametist turvaettevõtetesse ja hakkas pidama üldturvalisuse loenguid. Falcki koolitajana käis ta kahe aasta jooksul tänu projektile „Ole julge!” läbi kõik Tallinna lasteaiad, esines kooli minevatele lastele ja nende vanematele. Ta luges palju kasvatusteaduste materjale, hakkas läbi viima ka suhtlemis- ja kasvatuskoolitusi.

Terve elu on Lembitule meeldinud laste ja noortega tegelda, sellest huvist kasvas välja veel üks kannapööre. Ta hakkas Ambla põhikooli lastele andma kaitseõppe tunde. „Vahel tekkis inimestel küsimusi, kust ma need teadmised olen saanud, taheti dokumenti,” ütleb Lembit. Nii astus ta Tallinna Pedagoogilisse Seminari õpetajaharidust omandama, aga töö ja pere kõrvalt õppida käis üle jõu: tekkisid võlgnevused ja lõpuks jäi kool pooleli. Eelmisel aastal läbis ta riigikaitseõpetajate kursused, aga selle aasta suve hakul pani koos kooliaasta lõpuga õpetajaameti maha.

Vahepeal proovis Lembit ära kalevipoja-elu ja töötas kolm aastat Turu laevatehases laevade siseviimistlejana. „Mõtlesin, et proovin selle elu ka ära, nii paljud käivad. Aga kui rääkisin nende eestlastega, kes on seal kauem töötanud, nägin, et kel ikka üle viie aasta staaži, sel enamjaolt pere lagunenud,” tunnistab ta.

Tagasi kodus, polnud 56aastasena nii lihtne uut tööd leida. Kolm aastat Soomes olid oodatava sissetuleku lati ka üsna kõrgele seadnud. Lembit võttis end Töötukassas tööotsijana arvele.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles