9 asja, mida sa ei peaks oma lapselapsele ütlema

60+
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Vida Press

Ameeriklaste portaal grandparents.com on reastanud üheksa mõtet, mida sa oma lapselapsele ütlema ei peaks, sest neil mõtetel võib olla ootamatult tõsiseid tagajärgi. Kuigi manitsevad või kiitvad laused on öeldud parimate kavatsustega, võivad need mõjutada last hoopis halvasti.

„Hästi tehtud!“ või „Tubli!“

 Kiituses pole muidugi midagi halba, aga psühholoogide sõnul ei peaks seda tegema iga väikse asja peale, vaid pigem väljendama huvi tehtu vastu või rääkima tehtust. Lapsed saavad niigi aru, et kiidate neid, kuid tunnevad sellest suuremat rõõmu kui ühest kiitvast sõnast.

„Ära nuta, sa pole enam tita!“

Psühholoogide hinnangul on nutmine oma tunnete väljendamisel kasulik ja kui uurida, miks laps kurb on ja lasta tal seda selgitada, lõppeb ka nutt. Nad lisavad ka nipi: tüdrukud nutavad enamasti viha, poisid kurbuse pärast.

„Ta kiusab sind, sest sa meeldid talle.“

Selle lausega annavad vanavanemad justkui kiusamisele õigustuse. Loomulikult võib aga selgitada, et ehk ei oska sõber muud moodi oma meeldimist väljendada, kuid selleks on paremaid viise.

„Sa oled nii kohmakas!“

Samuti ei tasu rõhutada, kui laps on teie arvates liiga tundlik või „hellake“. Lastel peab olema võimalus eksida ja katsetada uusi asju, ilma et nad kardaks vanemate või vanavanemate negatiivset hinnangut.

Kummalised hüüdnimed nagu „minu kallis paksuke“

Kuigi teile võib see tunduda imearmas, ei pruudi seda arvata laps, kes tunneb, et te ei austa teda, kui kutsute teda nimedega, mis talle ei meeldi.

„Sest ma ütlesin nii!“

Lapsed vajavad selgitusi, miks nad peavad üht või teist asja tegema. Vanema inimese jõupositsiooni kasutamine põhjustab sagedamini palvete eiramist ja reeglite rikkumist.

„Kui sa vaatad kõõrdi, siis su silmad jäävadki nii!“

Laused nagu eelnev või hirmutamine laste tobeduste puhul politseiga ei tööta. Psühholoogide soovitus on, et mõnede asjade puhul tuleb lihtsalt endale sisendada, et lapsed on lapsed, ja mitte neile tähelepanu pöörata.

„Sa oled nii ilus!“

Jah, seda on raske mitte öelda, sest oma lapselapsed on ju ometi kõige ilusamad ja paremad. Seda öeldes võite aga lapsele saata vale sõnumi, et väline ilu on kõige olulisem. Peida oma kiitus küsimustesse, millega kiidate tema valikuid riiete valimisel või soengu sättimisel.

„Kui sul pole midagi ilusat öelda, ära ütle midagi!“

Loomulikult ei julgusta psühholoogid mõtteviisi, et lapsed võiks öelda kõike, mis neile pähe tuleb, ja olla sellega ebaviisakad. Vahel tuleb siiski öelda asju, mis pole meeldivad. Lapsele peaks siiski õpetama seda, et alati tuleb end hetkeks panna teise osapoole kingadesse, ja mõelda, kuidas ta end tunneks, kui talle midagi sarnast öeldaks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles