Liigese eluiga sõltub liigutamisest

Birgit Itse
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Ülikooli Kliinikumi Traumatoloogia ja Ortopeedia Kliiniku juhataja dotsent Aare Märtson.
Tartu Ülikooli Kliinikumi Traumatoloogia ja Ortopeedia Kliiniku juhataja dotsent Aare Märtson. Foto: Margus Ansu

Sõltumata sellest, kas liigesed valutavad või mitte, mõistlikku liigutamist vajavad need ikka. Ka mõne liigesehaiguse korral ei tasu end kiiresti voodihaigeks kuulutada, vaid otsida lahendusi, kuidas eluga edasi minna.

Liigesevalul võib olla palju põhjusi. Tartu Ülikooli Kliinikumi Traumatoloogia ja Ortopeedia Kliiniku juhataja dotsent Aare Märtson ei välista, et mõnikord ongi põhjus liigne kodune ja istuv eluviis.

Millised haigused võivad liigesed valutama panna?

Üks levinud haigusi on artroos, teiste nimedega osteoartroos või -artriit. Seda on keskmiselt 10–15 protsendil elanikkonnast, vanemas elanikkonna grupis isegi rohkem.

Meditisiinis tähendab „is”-lõpuga tõbi tavaliselt põletikulist haigust. Kuigi artroosi on tükk aega käsitletud kui liigeste kulumishaigust, on viimased uuringud tõestanud põletikulise komponendi olemasolu.

Enam levinud on põlve-, puusa- ja seljalülide vaheliste liigeste artroos, aga seda esineb ka labakäe ja labajala liigestes. Labajalal mängivad suurt rolli vigastused. Kes meist poleks hüppeliigest väänanud? Sellega võivad aga kaasneda sidemete osalised vigastused või isegi täielikud rebendid. Selline vigastus, mis tekib kuskilt hüpates või astudes, sunnib meid kaheks nädalaks tempot maha võtma ning siis ununeb. Meelde tulebki see näiteks kakskümmend aastat hiljem, kui liiges hakkab haiget tegema. Kahtlemata mõjutavad artroosi haigestumist ka liigeste ülekoormus ja näiteks pallimängude käigus tekkivad põrutused.

Hüppeliigese puhul võib positiivsena välja tuua, et kuigi tegemist on ühe suure liigesega, on see sedavõrd perifeerne ehk kehatüve suhtes kauge, et enamasti pole seda opereerida vaja, vaid abi saab bandaažidest, spetsiaalsetest jalatsitest või tallatugedest. Seevastu puusaliigese artroosi korral on sageli ette nähtud puusaliigese vahetamise operatsioon ning see on ka üks tõhusamatest ortopeedilistest operatsioonidest.

Teine põhjus võib olla mõni klassikaline põletikuline haigus, nagu reumatoidartriit. Tänapäeval on selle haiguse kontrolli all hoidmiseks väga head bioloogilised ravimid. Tõsi, need on küll kallid, aga nende kasutamisel on vähenenud põletikust tingitud deformatsioonide teke.

Seega neil, kel on palju traumasid või sundasendeid olnud, on suurem risk haigestuda?

Kindlasti üks põhjusi, miks liigesed vanemas eas hakkavad valutama, on suhteliselt väikesed traumad, mis omal ajal suuremat tähelepanu ei pälvinud. Igasuguseid traumasid ja liigset koormust liigestele tasuks tõesti vältida igas eas. Loomulikult on vaja tööd teha, sportida ja kehakaal kontrolli all hoida. Suure kehakaalu korral tuleb liigutamiseks otsida sobivaid alasid, nagu ujumine, või valida jalgrattasõit jooksmise ja kepikõnni asemel.

Kuidas saab aru, kas liigesevalu on vähesest liikumisest, kehvast ilmast või tõsisest hädast?

Inimene on üles ehitatud nõnda, et liigese kõhr saab tõesti toitu siis, kui liiges liigub. Seega on liikumine oluline. Kui liigesed valutavad, tuleb leida mõistlik valu vaigistamise meetod, on see siis tablett, vesivõimlemine või aeroobika. Ravivõimlemise positiivne toime artroosi ravis on tõendatud.

Palju on uuritud ka ilmastiku ja rõhkkondade mõju liigeste tervisele, kuid head ja selget teaduslikku tõestust sellele teooriale seni pole. Aga patsiendid tõepoolest kurdavad, et halva ilmaga hakkavad neil liigesed valutama. Tänapäeval, kui reisimisvõimalused on paremad, on ka mõni patsient rääkinud, et kahe Tais oldud nädala jooksul liigesed ei valutanud, kuid kolm nädalat Eestimaa sügises tõi valu tagasi.

Sageli jõuab patsient ortopeedi vastuvõtule, kaasas perearsti tellitud uuringute vastused ja röntgeniülesvõte radioloogi kirjeldusega, et liigestes muutusi pole. Ta loodab, et ehk ortopeed oskab midagi paremat öelda. Meil pole midagi nõu andmise vastu, aga tasub siiski perearsti usaldada. Ortopeedid tegelevad paljuski liigeste muutustega, mis vajavad opereerimist. Näiteks liigeste vahetamise operatsiooni, aga ka muude lõikuste eel on vaja põhjalikumaid uuringuid.

Kui liigeste muutust radioloogilises uuringus näha pole, pole üldjuhul ka operatsiooni vaja. Praegu ongi asjad veidi kreenis. Kompuuter- ja magnetuuringuid tehakse ülearu palju. Mitu rahvusvahelist uuringut on tõestanud, et liigeste degeneratiivsete muutuste korral pole artroskoopiline sekkumine näidustatud, ometi tehakse seda meil ja ka mujal arenenud maailmas palju. Alternatiiv sellele ongi ravivõimlemine ehk füsioteraapia. Selle mõju on tõestatud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles