Mees pääseb koju vaid parvega

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ühel juulikuu kolmapäeval ei pidanud Harry Rosenberg Viljandis pärast poetiiru lõunast bussi ootama, et siis sellega Tippu tagasi sõita, kirjutab ajaleht Sakala.

Bussijuht oli hommikul imestanud, kas ta läheb siis alles õhtuse bussiga, kuid tema oli teatanud, et saab seekord hoopis autoga.

Üldiselt ta autoga ei liikle. Õel on küll maasturi tüüpi masin, kuid tema saab oma asjad bussiga aetud. Pealegi ei vii koduõue teedki, nii et vaid päris kuival ajal pääseb autoga üle heinamaa majani.

Tipu ja Viljandi vahet käibki põline Soomaa mees Harry Rosenberg vaid kolmapäeviti – muudel päevadel liinibuss sinna maakonnanurka ei keera.

Ainus sõitja  

Tol kolmapäeval ilmselt ei olnud bussil number 55 lõunal tarvis Tippu sõitagi.

«Ega ma ju üksi käin sealt,» tähendas Harry Rosenberg. «Üks käis varemalt veel, aga tema suri ära. Ütles, et viskab Tartusse pikali, ja enam püsti ei tõusnudki.»

Vahel harva tulevat keegi peale Ialt ja mõnikord käivat üks proua peatus tagantpoolt. «Ja täna oli hommikul bussis paar väljamaalast Soomaalt.» 

Praegu elab 71-aastane Harry Rosenberg Venesauna talus oma õega. Esiti olla see kuulunud nende vanaisale, kes olnud Raudna mõisa moonakas ja siis Soomaale kolinud. Seejärel läks koht isale ning nüüd on nende käes. 

Rosenberg rääkis, et Tipust edasi Soomaa keskusesse sõidab buss kolmapäeval üksnes tellimise peale. «No kui on teada, et turiste on,» lisas ta täpsustuseks. «See on Tipust ju peaaegu kümme kilomeetrit edasi. Nii et ainult siis läheb buss edasi, kui mõni soovib – päris tühjalt ju sõita ei maksa.» 

Kunagi, enne Atko-aega, oli buss sealt graafiku järgi läbi käinud, aga bussijuht olla öelnud, et ta pole harakat ka seal kaugel näinud. «Isegi mitte ühte lindu ei lennanud. Tühi täitsa,» lausus Rosenberg.

Tipult teab aga bussijuht alati varahommikul Harry Rosenbergi oodata. Ja kui toda teinekord ei tule, võib ta mõelda ei tea mida – mobiiltelefoni tollel ju pole. 

«Kui lauatelefon sai ära antud, siis mõtlesin korra, aga sinnapaika ta jäi,» tunnistas Rosenberg ja teatas, et temal seda riistapuud tarvis pole. «See, kel on tööalaselt vaja asju ajada, peab tõesti võib-olla iga poole tunni tagant helistama, aga päris niisama lobisemiseks ju teda ei ole vaja.»

Linnas ütlevat inimesed talle, et tema saab kord nädalas Viljandisse tulles end tühjaks lobiseda. «Ja kui väga vaja on, siis õel on telefon olemas. Aga leviga on Soomaal kehvasti. Oleneb täiesti ilmast ja õhurõhust, kas seda on. Õde ka vahest ronib teisele korrusele ja räägib seal.»

Vahel harva on juhtunud, et hommikul enne seitset on Rosenbergil ka midagi ette tulnud ja ta pole poole kaheksasele bussile jõudnud. Näiteks möödunud kevadel sai ta kord alles lõunast minema: jääsulg oli jõe pealt läinud ja nii vara hommikul ei tahtnud ta esimest parvekatsetust veel teha. «Pimedas oli kohe ju vesi ees. Tuli valge ära oodata. Vaadata, mis seis jõe peal on, ja siis proovida.» 

Igal kevadel uus parv

Tippu bussipeatusse jõuaks Harry Rosenberg ka 20 meetri laiusel jõel parvetamata, aga see tähendaks seitsmekilomeetrist tiiru. Vähe kuivemal ajal saaks mööda jõekallast minnes jalavaeva vähendada, kuid see aeg tavaliselt pikalt ei kesta ja ühel hetkel on teekäijal vesi ees. Nii ongi ta juba sellest saadik, kui lapsena Tippu kooli käis, ikka esimese otsa kodust parvetanud. Siis paar kilomeetrit üle heinamaa ja läbi metsa ning seal see Tipu ongi.

Parv tuleb igal aastal uus ehitada, sest vana vettib ära. Metsavaht oli küll soovitanud selle noortest kuuskedest teha, aga Rosenberg on kuivanud puud võtnud. «Mõtle, kui rasked need värsked on!» põhjendas ta.

Niisiis, et üldse kodust välja jõuda, peab Harry Rosenberg kõigepealt parvetama. Üle jõe on tal veetud tsinktraat, et end selle abil edasi sikutada. «Kevadel on vool kiire,» nentis ta. «Praegu on jõgi rohtu ja heina kasvanud, aga suure veega on ikka tükk tegemist.» 

Traadi pani Rosenberg paika juba siis, kui Tippu esimest korda elekter toodi. Elektrik viis valguse karjalauta, traati jäi aga üle ja Rosenberg sai kah oma jao üle jõe. «Mitukümmend aastat kestab.»

Kevadel suurvee ajal tõmbab mees vahel mõlaga ka juurde. «Nii et sõuan kalda äärt mööda üles ja teiselt poolt vool kannab alla.» 

Sedasi jõel asjatades pole Rosenberg pääsenud ka vette kukkumisest. «Jah, kohe üle pea,» sõnas ta ning tähendas, et ujuma ta üldiselt enam ei kipu, sest on juba vana mees ja pelgab külma. 

«Kevadel, kui uue parve tegin, siis olin küll vähe hooletu,» meenutas ta viimast veelkäiku. «Vool oli suur ja vedas parve traadi alla. Rabasin siis ühe käega traadist ja teisega parvest, et see ära ei läheks. Siis olin küll poolest saadik märg ja kiskusin ennast aga jõuga parvele, et kaldasse saada.» 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles