Suvel puhkuse ajaks kodust ära sõita on võrdlemisi uus tava. Palgalist puhkust on saanud eestlased nautida 1930ndate teisest poolest. Ka suvituskombed on ajas muutunud, kirjutab Järva Teataja.
Trikookandja sattus avalikku häbiposti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ründo Mülts
Järvamaa muuseumi teadusjuht
Enne 19. sajandit sõitsid vaid vähesed inimesed kodust kaugemale põhjusel, mis polnud seotud töö või asjatoimetustega.
Kuidas saatis suved mööda töökas järvalane, saame aimu Tammsaare «Tõde ja õigust» lugedes. Kibekiire heinategu ja siis ettevalmistused viljalõikuseks – töö ja vile täies hoos ning ei mingit suvist puhkust! Maarahvas puhkas talvel. Sajanditaguseid ajalehti-ajakirju ja mälestusi sirvides leiame siiski, et ka Järvamaa pealinna Paide rahval olid puhkuseharjumused ning suvituskultuur.
19. sajandil, mil Paide oli veel kreisilinn, leidus vähe linlasi, kel oli võimalik suvitada kuurordis. Samas polnud sel ajal päikesevanne võtta veel nii menukas kui tänapäeval. Heal juhul lasi mõni päikest paista ainult oma jalgadele. Selleks, et kuumus nägu punaseks ei ajaks, kandsid naised kaasas pitsidega ääristatud päevavarje. Räägiti: «Ainult matsiplikadel, kes heina niidavad, on näod punased.»
Trikoo avalik kandmine oli ennekuulmatu. Kord ilmunud moodne noorhärra trikoos paidelaste ette. Selle «ebamoraalse» teo eest pidi mees gordovoi (korravalvur – toim) saatel politseijaoskonda minema. Oli alles sensatsioon – poisteparv tolmupilvena järel, naised halvustavalt pead vangutamas: «Kus alles tola. On see siis nüüd mehetegu.»
Kreisilinlaste armastatud suvitamistavaks oli käia grüünes ehk linnalähedases metsas. Levinud olid väljasõidud Mündi metsa. Esimene elevus algas juba kodus. Koidutaevas oli vaevu punetama löönud, aga proua askeldas pliidi ääres ja sahvris, et kõigile paras kogus suupisteid valmistada. Veidi hiljem asjas enese voodist välja pereisa, kes tegi esimese käigu verandale ja takseeris, kuidas on lood ilmaga. Järgnevalt aeti maast lahti perekonna tulevik. Grüünes käidi koos oma seltskonna või mõne kindla organisatsiooniga. Ühised jalutuskäigud tehti rongkäigus.
19. sajandil Paide linnas elanud perekond Hesse grüünes suvitamisest on mälestusteraamatus «Minu onu Herman» tabavalt kirjutanud Monika Hunnius: «Mündi metsa kivimurru juurde kogunesid tuttavad perekonnad linnast. Neil olid kaasas teemasinad, tassid ja kannud. Seal löödi laagrisse, teemasin säras rohus, valge linaga kaetud kividel asetsesid taldrikud võileibadega ja kookide-küpsistega. Seal võis igaüks süüa nii palju, kui süda kutsus, kuid tuli olla ettevaatlik, et sind ei tõugataks küngastelt alla...»
Vabariigi saabudes muutusid ka kombed. Mereäärsete suplusvõimaluste kõrval nauditi ka siseveekogude võlusid.
Kuigi lugu peeti veest ja päikestest, oli ka 1930ndatel Paides veel õige vähe neid, kes mõtlesid päevitamisele sametisel murul, mis liiva asendas.
Järvede asemel olid supluskohtadeks Paide lähikonna jõeharud. Vastavalt vee sügavusele ja voolu iseloomule kujunes igale paidelasele oma lemmikkoht. Reopalu silla ümbrust tunti aastaid «meeste paradiisina». Sinna mindi kas jalgrataste või autodega. Vesi oli soe ja sügav ning suplejad keskmistes aastates, täis rahulikkust ja mugavust.
Pärnu jõe äärses «ujulas» (omaaegse staadioni juures) suples enamasti noor spordirahvas. Lihtne supleja sinna oma nägu eriti ei näidanud, sest ta sattunuks oma «Noa-aegse» ujumisstiiliga teiste naerualuseks. Samas korraldasid spordiseltsi Järvapojad liikmed seal ujumis- ja vetelpäästekursusi ning meeleolukaid sportlikke veepidusid.
Vaikseks ja perekondlikuks suvitusalaks oli Kõva vabriku tagune jõeäär. Seal väikeses jõenirekeses emade hoolsa valve all maitsesid esimesi suplusmõnusid lapsed. Õhtuseks paidelaste meeliskohaks oli Vallimägi oma kohviku ja muusikaga. Kuigi tants liival oli kahjulik kingadele, ei suudetud sellest ka loobuda. Innukalt käis mäng ka tenniseväljakul. Vaikseid jalutajaid oli siis vähem.
Kelle hing ihkas midagi enamat, pidi sammud seadma tolleaegsesse Järva maakonna ainukesse tõsiseltvõetavasse suvituspiirkonda – Aegviitu (1962. aastast osa Harjumaast). Moodsa turistidekodu kõrval olid sealseks tõmbenumbriks vaikust ja rahu pakkuvad metsad suplejaid ootavate järvedega. Teiste suvituskohtade ees oli Aegviidu eeliseks ka taskukohane hind. Korteri eest turistidekodus tuli maksta, aga kulud toidule olid tagasihoidlikud. Ringlesid kuuldused, et kaks kolmandikku toidukuludest andis kokku hoida, kui perepea võtab hommikul õnge ja saabub lõunaks värske kalaga, pereema aga metsast marjadega.
Pinoeeri- ja noortelaagrid ning asutuste puhkebaasid tulid moodi pärast Teist maailmasõda.
Vaata ka meeleolukaid vanu puhkusepilte digilehe galeriist.