Oska suvistes ohuolukordades anda esmaabi

Ole alati mobiilne

Kõige tähtsam on metsa, matkale, sportima või vähese asustusega piirkonda minnes kaasa võtta täislaetud mobiiltelefon. «Telefoni aku tuleb hoida võimalikult täis. Sellest pole kasu, kui kodust võtad kaasa täis akuga telefoni, kuid peagi on akumaht kulutatud internetis viibimisele või mängimisele,» manitses Laugamets.

Mobiili võib kasutuskõlbmatuks muuta ka liigne niiskus või kuum päike, seega olgu telefon kas niiskuse või lõõskava päikese eest kaitstud. «Pole vahet, kas toppida telefon vihma kaitseks kondoomi sisse või spetsiaalsesse kotikesse. Põhiline, et häda korral on võimalik abi kutsuda ja abistajad saaksid ka sind üles leida,» sõnas Laugamets.

Hea oleks alati teada võimalikult täpselt oma asukohta, mis aitaks abi kohalejõudmise kiirusele palju kaasa.

Rästikuhammustuse korral kutsu kiirabi

Laugamets on oma töös näinud juhtumeid, kus inimesed pole tegelikult arugi saanud, et neid on rästik hammustanud. «Saamaks aru, et tegemist on ikka rästiku hammustusega, peaks valulikus piirkonnas märgata olema kaht väikest teineteisest umbes viie millimeetri kaugusel asetsevat torkejälge. Nahale tekib enamasti ka punetus ja turse ning tugev valu,» selgitas Laugamets.

Esmatähtis on helistada 112. Seejärel tuleb jääda rahulikuks ja mitte enam liikuda. Juhul kui viibite kohas, kuhu abil on raske pääseda (näiteks keset sood või raba), on mõistlik püüda ettevaatlikult jõuda lähima teeni. Ükskõik, kas siis omal jõul või kaaslaste abiga. «Siis tuleb jääda kindlasti paigale, veel parem heita pikali,» soovitas Laugamets. «Võimalusel on hea panna hammustuse kohale puhast ja külma vähendamaks paistetust. Kui hammustus on jalas või käes, võiks selle tõsta veidi kõrgemale, sest ka see aitab turset vähendada.»

Laugametsa selgitust mööda ei tohi rästiku hammustuse korral  otsida abi rahvatarkustest. «Kindlasti ei tohi hammustuse kohale teha sisselõiget, üritada mürki imedes või pigistades haavast välja saada, paigaldada žgutti ja juua alkoholi,» tõi ta näiteks mõne levinud müüdi.

Kiletiivalise nõelamist võta tõsiselt

Tuntuimad kiletiivalised, kes võivad suviti inimest ohustada, on mesilased, herilased ja vaablased. Laugametsa tähelepanekut mööda ei juhtu enamikul inimestel nõelamise tagajärjel midagi. Tekib vaid kerge turse ja valulikkus, mis mõne aja pärast möödub.

«Esmaabi seisukohast on vaja mürgine astel kohe välja tõmmata ja  teha seda nõela pigistamata, sest muidu läheb veel rohkem mürki sisse,» õpetas ta. «Torke kohale on soovitatav panna midagi külma, mis leevendab tekkivat turset.»

Kiiret abi võib nõelamise korral tarvis minna siis, kui sutsakas tuleb tundlikku piirkonda, nagu suu, silmad, kurk või kael. «Suhu nõelata saades tuleb juua puhast külma vett. Kui nõelata on saadud kohta, kus turse võib tekitada eluohtliku seisundi, tuleb hoida külma esemega turse võimalikult väiksena ja kutsuda kiirabi või toimetada kannatanu viivitamatult erakorralise meditsiini osakonda,» andis Laugamets nõu.

Inimesed, kes teavad, et on mõne kiletiivalise mürgile ülitundlikud, peaksid end suveks kindlasti varustama adrenaliini automaatsüstlaga ja seda kõikjal kaasas kandma.

Vabane puugist esimesel võimalusel

Ohuallikas, mis vajab sageli kiiret sekkumist, on puugid. Lauga­mets rõhutas, et sellest tüütust tegelasest tuleks vabaneda võimalikult ruttu. Kõige tõhusam on eemaldada puuk spetsiaalse keeraja või kaksajaga, kiirabisse tormama ei pea, sest abini jõudmise ajal jõuab puuk juba palju kurja teha. «Teaduspõhiselt pole tõestust leidnud, kas puuki tuleks keerata päri- või vastupäeva või tõmmata otse välja. Oluline on pääseda puugi peale võimalikult lähedale teda paanikasse ajamata,» selgitas Laugamets.

Kindlasti ei tohi puuki väljatõmbamisel pigistada ega millegagi katta, siis on putukal kohe häireolukord ja ta eritab veel rohkem sülge. «Kui puuki ei õnnestu kõigele vaatamata terves tükis eemaldada ja pea jääb sisse, pole vaja seda nõelaga urgitseda, põletada ega õliga määrida, see suurendaks vaid infektsiooniohtu,» manitses Laugamets. «Puuk laseb end mõne aja möödudes ise lahti. Hiljem jälgige hoolega puugihammustuse kohta ja oma tervist.»

Seda viimast tasub pärast puugirohkes piirkonnas viibimist teha igal juhul, sest sageli ei avastagi inimesed oma kehalt haakunud puuki, kuid haigestuvad sellele vaatamata. «Sellistel puhkudel võib tegu olla juhusega, et puuk on küll naha küljes olnud ja oma kuritöö toime pannud, kuid lasknud end pesema läinud inimese küljest lahti sel lihtsal põhjusel, et neile lihtsalt ei meeldi vesi,» lausus ta.

Tundmatuid vilju ära suhu pane

Reegel võiks olla, et tundmatuid seeni, marju või taimi pole tarvis suhu toppida. Paraku on seda lastele sageli raske selgeks teha. Kui mürgituse kahtlus on tekkinud, on lapsevanemal oluline teada saada, kui palju laps mürgist asja alla neelas. Enesekindluse mõttes võib alati nõu küsida mürgistusteabe telefonilt 16662 või hädaabist 112.

Kui selgus, et mürgist marja, taime või seent on manustatud ohtlikus koguses, on oluline anda kannatanule palju juua. «See aitab mürgikogust organismis lahjendada või ajab kannatanu oksele,» põhjendas Laugamets.

Ka aktiivsüsi aitab mürgistust vähendada, kuid seda tuleks võtta  0,5–1 g keha kilogrammi kohta. Et söetabletid on 0,25grammised, tuleks kannatanule anda 2–4 tabletti iga kehakaalu kilogrammi kohta, mis on ehmatavalt suur kogus. «Kui on näha, et tervislik seisund halveneb, tuleb kutsuda kiirabi või viia kannatanu lähimasse meditsiinipunkti,» sõnas Laugamets.

Kaitse end päikse eest

Päiksenäljas eestimaalased peavad seda küll ebaoluliseks, kuid kõige rohkem peaks inimesed end päikeselistel suvepäevadel, mida meil esineb küll harva, kaitsma nahavähki tekitava päiksekiirguse eest. «See on üks olulisim esmaabi, mis inimene saab endale tänapäeval anda,» ütles Laugamets.

Teada võiks ka fakti, et keha rõivastega katmisest pole abi, kiirgus tungib tegelikul isegi läbi rõivaste. «Olgu teada, et 10 ja 15 faktoriga kreemid soovitud kaitset ei anna. Õige kaitse algab alles 30 faktorist, veel parem, kui kasutate suisa 50 faktoriga kreemi,» soovitas Laugamets.

Kui kõigele vaatamata on päikesepõletus ikkagi saadud, tuleb kiiresti nahka jahutada, põletikku leevendada ja valu vähendada. Laugametsa ütlust mööda on head jahutajad mähised, kuid keha soojuse mõjul tuleb neid tihti vahetada. Lihtsam on kasutada mentooli, aaloed või kamprit sisaldavaid geele või kreeme.

Päikesepõletuse leevendamisel on tõhusad selleks mõeldud Burnshieldi ja Burnjeli geel. «Geel tagab kauaaegse jahutuse, seda saab kanda vaid põlenud kohale ja see ei põhjusta alajahtumist. Geelis sisalduv teepuuõli on põletikuvastase toimega ja võtab valu ära juba mõne minutiga alandades sealjuures ka turset,» selgitas Laugamets.

Valu vähendamiseks võib kasutada valuvaigisteid. Kasu on allergiavastastest tablettidest või tilkadest, sest need alandavad turset.

Hoidu kuuma­rabandusest

Selleks et saada kuumarabandust, ei pea õhutemperatuur tõusma üle 25 kraadi. «Ka näiteks 20kraadise ilmaga jooksma minnes võib kuumarabanduse saada,» tõi Laugamets näite elust enesest.

Kõige targem on muidugi igasugust ülekuumenemist vältida ehk siis mitte minna palava ilmaga vastupidavust nõudval alal sportima, mitte unustada end kasvuhoonesse rohima ja mitte viibida pikalt lauspäikese käes.

Kui olukord on siiski vältimatu, soovitas Laugamets teadlikult iga natukese aja tagant vett juua, et ei tekiks vedeliku puudust. Just sellest kuumarabandus enamasti tekibki. «Esmane ülekuumenemise märk on pearinglus ja kaduma kippuv teadvus,» sõnas ta.