Kas te olete kunagi tõsiselt mõelnud, mida tähendab jääda vanaks?
Mida tähendab olla vana Iirimaal?
8. juuli 2016, 12:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minuni jõudis see tunnetus valuliselt kohale, vaadates noore Iiri filmimehe Gerard Barretti auhindadega pärjatud meistriteost „Pilgrim Hill”, eesti keeles „Palveränduri küngas”.
Filmiloos elab vananev mees üksikus talus, kus ta kannab hoolt haige isa ja üha viletsamas seisus karja eest. Mehed ei suhtle omavahel peaaegu üldse, rääkimata siis veel ümbritsevatest inimestest, keda ausalt öeldes ei olegi. Isegi lähim õllesaal ehk pubi asub mitme kilomeetri kaugusel.
Eriti masendavalt mõjuvad kaadrid, kui auto viib koos teiste loomadega tapamajja just eelmisel ööl sündinud kolmikud vasikad, kes läbi autokasti varbade viimast korda oma sünnikodu piiluvad. Selle õuduse põhjus on loomahaigus, mis talu karja on tunginud ja mille tõkestamiseks on ainus viis nakatunud elajad tappa. Kogu film oleks nagu üles võetud ühes lõputus õhtus, sest värvigamma on tume ja porine. Lootusetus kumab vastu igast kaadrist.
Miks üks noor loomeinimene oma kodumaa maaelu nii masendavas valguses kujutab? Kas sellel on reaalne alus?
Iirimaa maainimene on vanemaealine
Pigem tuleks meie lugu alustada sellest, et saarel, mille rahvastik on neli ja pool miljonit, koosneb maaelanikkond põhiliselt üle keskea inimestest. Noored on lahkunud linna või teistesse riikidesse. Eestlasele peaks sarnane olukord kaunis tuttav olema. Iga kümnes Iirimaa elanik on üle kuuekümne viie aasta vana. Aastaks 2041 ennustatakse, et nii vana on juba iga neljas riigi kodanik.
Üks suurimaid vabatahtlikke organisatsioone Iirimaal, mis abistab eakaid inimesi, on Saint Vincent de Pauli Selts, mis teeb ka küsitlusi ja teadusuuringuid. Seltsi uurimiskokkuvõtetele tuginedes võib kindlalt väita, et Iiri seenioride suurim probleem on üksindus, eriti maal. Nad on seda ise nimetanud „viletsuse kõige masendavamaks vormiks”.
Nagu kõigis Euroopa riikides, nii on ka Iiri ühiskonnas viimastel aastakümnetel toimunud põhjalikud muutused. Pered on jäänud väiksemaks ega ela enam koos. Kui laps elabki isakodus, siis on tal tavaliselt mingi puue, või on järeltulija lahutatud või pole kunagi abiellunudki. Ühesõnaga, see on hädavariant ja sellisest olukorrast püütakse kiiresti välja rabeleda. Kui täiskasvanud laps elab isakodus, siis on selleks muidki põhjusi, aga üldiselt ei peeta seda normaalseks, ka kaaskodanikud ei vaata sellele kuigi hästi.
Äkiline majanduskasv, mis 2008. aastal järsu kuristikku langemisega lõppes, ei jätnud puutumata ka Kelti tiigrit, nagu majandusmehed on Iirimaad nimetanud. Äkiliste pankrottide ja vaesumise taustal üllatas Iiri vanemat põlvkonda eelkõige see, kui kiiresti olid noored unustanud ja kõrvale heitnud ettevaatuse ning talupojatarkuse. Nende ümber tukslevat ja uuenevat elu kõrvalt jälgides pidasid nad endiselt oma noorusaega ja toonast elustiili paremaks ning inimlikku õnne enam pakkuvaks.
Üks vanem talumees kirjeldab vägagi kujukalt, kuidas varem, kui ümbruskonna inimestel veel nii palju autosid ei olnud, jalgrattaga naabri majast möödudes ikka sisse astuti, et koos tassike teed juua. Nüüd aga piirdub kõik lühikese signaaliandmisega, kui sedagi vaevaks võetakse. Asfalteeritud teed ja neil pidevalt kulgev metalne autodevool ümbritsevad nagu raudsed trellid farme ja muudavad need kuidagi võõraks ja vähem koduseks, kui need kunagi varem olid.
Autor: Priit Neilinn,
Iirimaal elav eestlane
Loe edasi ajakirjast 60+
