60+ toimetus sai kirja 63aastaselt Evilt. Evi kirjutab, et on jäänud üksikuks. „Mul ei ole lapsi. Kunagi ma neid ei tahtnudki. Nad ei meeldinud mulle, liiga palju kohustusi, oma elu polegi. Nüüd näen, et teised minuvanused on juba vanaemad. Ma kadestan neid.”
Evi kolleegid räägivad vahvaid lugusid sellest, mida nad lastelastega nädalavahetusel ette võtsid. „See teeb mulle nii haiget, et lähen WCsse nutma. Tuleb välja, et minu varasemad otsused on osutunud valeks. Mida teha? Kuidas maailmaga leppida? Kuidas iseendaga ära leppida? Kuidas oma üksildasi päevi ja pühasid sisustada?” küsib Evi oma kurvas kirjas.
Toivo Niiberg
psühholoog
Ühiskond sunnib ühelt poolt peale pereelu ja püüab väärtustada abielu ning muidugi laste olemasolu. Teisalt propageeritakse haridust, vabadust, elada endale ja üks päev korraga. Väga raske on täita hästi mõlemat sotsiaalset tellimust korraga ja samas endaga hästi läbi saada – keegi peab paratamatult ohvreid tooma.
Arvata on, et selliseid inimlikke muresid on üha rohkem ja rohkem. Mäletan, et veel Eesti krooni lõpuaastal ilmus ajakirjanduses artikkel, kus tõestati, et üks laps läheb vanematele aastas maksma ümmarguselt 25 000 krooni. Huvitav, kuidas on selle summaga euro ajal? Pole siis imestada, et lapsi ei ole ega tulegi.
Seega „toodavadki” lapsi sageli ühed selleks, et riigilt toetust saada, ja teised, et kellelegi oma perefirma pärandada. Mõlemad on tegelikult sotsiaalselt ja vaimselt kodutud lapsed – vanematel ei jagu tihti aega ja mõnel ka mõistust nende kasvatamiseks ja arendamiseks. Seega on iga abikäsi oodatud.
Kahjuks ei saa keegi elatud aega tagasi pöörata. Ennast ei tohi haletseda, seda enam, kui tahate tulevikus kellelegi ise tuge pakkuda. Aidata teist inimest, olgu ta siis täiskasvanu või laps, saab ainult see, kes ise oma minevikuga on ära leppinud ja endale andestanud – see olekski esimene tähtis samm oma murega hakkamasaamisel. Kindlasti olete ju olnud igati tubli inimene, kellel on ilus kodu, töökoht, sõbrad, hobid. See on suur varandus, et kellelegi abikäsi ulatada.
Kas üksikuks jäänud naine võiks olla vanaema kellelegi, kes ei ole tema bioloogiline järglane?
Tasuks silmas pidada, et võõra inimese võtab laps täiesti omaks (kui üldse võtab) 6–8 kuuga, aga lapsevanemaks alles paari aastaga. See teadmine on vajalik selleks, et ennetada pettumisi ja tagasilööke. Lõppude lõpuks ei saa keegi hakata kellelegi vägisi ei emaks ega vanaemaks. Nii juhtubki, et oma lihane ema võib tagaplaanile jääda ja võõra võtab laps pärisomandiks.
Kuidas lepivad sellega lihased vanemad või vanavanemad?
Piirid paika. Last armastatakse tingimusteta ja tegudes, mitte sõnades. Samas ei ole kellelgi õigust lapsevanemaid lapse ees süüdistada, et need on midagi tegemata jätnud, last üle- või alahellitanud – õpime koos ja lapse nimel. Ja vahel vajavad lapsevanemad rohkem abi ja mõistmist kui laps.
Mõned mõtted ja võtted vanaemaks saamise teekonnal.
Miks ei võiks panna lehte või sotsiaalvõrgustikku, kui te selle liige olete, näiteks Facebooki kuulutuse, et pakute ennast tublile asisele perele pühapäevavanaemaks. On palju tegusaid noori peresid, kelle oma vanavanemad on kas teispoolsuses, haiged, liiga kaugel või tööga koormatud. Esialgu aitaks kasvõi kord kuus noortele abi pakkumisest. Muidugi ei tähendaks pühapäevavanaemaks olemine ka täiesti tasuta teenust, aga samas mitte ka tulu, aga selle üle saab läbi rääkida.
Paralleelselt võiks sama sõnumit edastada sõpradele ja tuttavatele – jagatud mure on pool muret. Lisaks poleks siis tegemist päris võõraste inimestega. Nii on võimalus sattuda manipulatsiooni ohvriks veidi väiksem. Sellepärast soovitangi tegutseda tasa ja targu ning arvan, et alustada võiks pühapäevavanaema rollist, see on sobilikum.
Eestis on lastekodud, kus viibivad lapsed, kellel on kirjade järgi vähemalt „ema” või ka mõlemad „vanemad” ja seega ei saa neid lapsendada. Ka sel juhul tuleks alustada pühapäevavanaema rollist. Seda tuleks teha kindlasti koos sotsiaaltöötajaga. Siin on oht sattuda bioloogiliste vanemate manipulatsiooni ohvriks väga suur. Samas võib nädalavahetustel lastekodus abiks käia, lapsi tundma õppida. Kõik see on kokkuleppimise asi.
Neljandaks võib kohtuda kohaliku sotsiaaltöötajaga, kes aitab leida pere, kes sellist pühapäevavanaema teenust igati hinnata oskab. Vahel on unistuse täitumine üsna ukse taga.
Ja mine tea, ehk saab pühapäevavanaemast kord päris oma vanaema. Miks ei peaks see unistus täituma? Unistada tuleb ju suurelt.
Hoian pöialt ja tahaksin väga teada, kuidas kõik laheneb.
Lugejate kirjad ja küsimused on oodatud aadressil 60pluss@ajaleht.ee või postiaadressil Tartu 8, 71020