Notar selgitab: kes võivad olla „ootamatud” pärijad?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Notar.
Notar. Foto: Peeter Langovits

„Ootamatuteks” pärijateks võivad olla lapsed varasemast abielust või kooselust, kui nende sünnitunnistusele on kantud isa nimi. Sellisel juhul on laps kantud registrisse ja tema olemasolu selgub notari juures kiiresti. Ootamatult võib välja ilmuda ka laps, kellel isa kannet sünnitunnistusel pole. Kui selline laps soovib põlvnemist tõendada, siis tuleb tal isadust tuvastada kohtus. See kätkeb küll mahukat protsessi, DNA-testi, erinevaid tõendeid ja ekspertiise, kuid tõenduse saamisel kerkib ka tema teiste pärijate kõrvale.

„Ootamatu” pärija võib olla ka abikaasa, kellega pole aastaid koos elatud. Kui abielu on jäänud lahutamata, lõpeb see surmaga. Enamasti siiski teatakse, et elukaaslane ei ole seadusjärgne pärija ja tehakse tema nimele testament, aga paraku tuleb asjaolu, et elukaaslane ei ole seadusjärgne pärija, mõnikord inimestele üllatusena. Eriti oluline on elukaaslaste testament juhul, kui on ühine kodu, kuid ühiseid lapsi ei ole.

Lähedastele võib olla ootamatu ka testamendijärgne pärimine. Vahel otsustavad vanemad lastele pärandust mitte jätta, mis on kahtlemata nende õigus. Igaüks võib oma vara pärandada just sellele inimesele, kellele soovib. Siinjuures on oluline vormistada testament notari juures, kes veendub, et kõik on seaduspärane ning inimene ise on oma otsusest teadlik.

Kodune testament kehtib vaid kuus kuud ning aeg-ajalt tuleb ette nii nende võltsimist kui ka mõjutamist. Seega jäägu kodune testament pigem hädavariandiks kui teadlikuks valikuks. Notari juures tehtud testamendi korral on pettuste ja mõjutamiste oht palju väiksem.

Kui ise ei saa kohale minna, saab notari koju kutsuda. Testamendi tegemine maksab 39 eurot, kuid tagab meelerahu aastateks.

Eestlaste keerulised peresuhted

Keeruline on öelda, kas rääkimata lood on tingitud eestlaste kinnisest iseloomust või millestki muust, aga igas teises suguvõsas leidub mõni lahti harutamata saladus. Kui vanasti need enamasti saladuseks jäidki, siis tänapäeval tulevad paljud neist registrite abil kohe pärast inimese surma ilmsiks. Mõnikord arvatakse, et nõukogudeaegsed sünnitunnistused, abielutunnistused või testamendid pole registrisse kantud, aga see pole tõsi.

Praktikas on ette tulnud, kui pärast isa surma tulevad lapsed ja abikaasa testamenti vormistama ning selgub, et isal oli veel lapsi. Vahel on tegu varasema abielu või kooseluga, mida uue pere eest on varjatud, mõnel puhul elataksegi kaksikelu, kus mehel on mitu perekonda ja mõlemas on lapsed. Kuigi sellisest uudisest teadasaamine on lähedastele šokeeriv, on lapsed enamasti seni teadmata õest või vennast kuuldes pigem õnnelikud. Üks noormees sai uudise venna olemasolust oma sünnipäeval ja tunnistas, et tegu on tema elu parima sünnipäevakingiga.

Sellised lood võiksid julgustada oma lähedastele tõtt tunnistama ja salajas hoitud lugudest rääkima. See võib olla kõigile osalistele raske, aga veel raskem on elada hiljem kibeda teadmisega saladusest. Vastuseta jäänud küsimustele ei saa pärast vanema surma enam keegi teine vastata. Mõnikord on tal sõpru, kes loost teavad ja oskavad selgitusi anda, aga mitte alati. Igal juhul pole kena oma vastutusekoormat kellegi teise õlule panna.

Teemast saab pikemalt lugeda ajakirja 60+ juuninumbrist

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles