Mõnikord juhtub, et pärast isa surma ilmub ootamatult välja seni teadmata tütar või poeg. Mõnikord ka abikaasa, kellega pole aastakümneid koos elatud. Kui lahkunu pole osanud oma eluajal delikaatseid probleeme lahendada, paneb ta ebamugava koorma lähedaste õlule, kes peavad lahkunust alles jäänud sasipuntra lahti sõlmima.
Notarina soovitan kõigil inimestel oma lahti rääkimata perekonnalood veel eluajal ära klaarida, nii on lihtsam endale ja lähedastele. Tänapäeval pole mõtet loota, et saladused ilmsiks ei tule. Kõik meie lapsed ja abikaasad on reeglina registrites kirjas ning ilmnevad pärast surma notari juures kindlasti.
Kui testamenti pole tehtud, on esimese järjekorra pärijateks lapsed ja abikaasa. Nii võibki juhtuda, et pärib abikaasa, kellest aastaid tagasi lahku mindi, ning elukaaslane, kellega koos on ühine kodu loodud, jääb sootuks kõigest ilma. Samuti on võrdsed pärijad kõik lapsed. Ka need, kellega koos pole elatud.
Põhimõtteliselt saab ka surmajärgselt isadust tuvastada, kuigi tegu on keerulise kohtuprotsessiga. Seega pole kunagi liiga vara mõelda, kellele soovite oma vara jätta ja kuidas seda pärijate vahel jagada. Soovid saab testamenti kirja panna, see aitab vältida vaidlusi ja tülisid ka juhul, kui ühtegi ootamatut pärijat ei ilmne. Lastel võib olla pärast keerukas mitut kinnistut või väärtuslikku margikollektsiooni jagada.
Testamendi puudumisel päritakse vara seaduse alusel. Eesti pärimisseadus kehtib alates 2009. aastast. Loobumisele üles ehitatud loogika näeb ette, et pärivad kõik seadusjärgsed pärijad, kes pärandist ei loobu.
Pärast inimese surma algatab keegi lähedastest reeglina notari juures pärimismenetluse. Notar teeb pärimismenetluse käigus päringud eri registritesse, kust nähtuvad sugulussuhted, lapsed ja kehtivad abielud. Seega on asjatu ja põhjendamatu loota, et „kadunud” lapsed või abikaasa välja ei ilmu.
Notar on kohustatud kõiki seadusjärgseid pärijaid nende pärimisõigusest teavitama. Pärandist saab soovi korral loobuda. Selleks on pärijal isiku surmast ja pärimisõigusest teadasaamisest aega kolm kuud. Mõnikord pärijad loobuvad pärandist, mõnikord mitte. Nii nagu on erinevad inimesed, nii on erinevad ka nende lood, taust ja väärtushinnangud.
„Ootamatuteks” pärijateks võivad olla lapsed varasemast abielust või kooselust, kui nende sünnitunnistusele on kantud isa nimi. Sellisel juhul on laps kantud registrisse ja tema olemasolu selgub notari juures kiiresti. Ootamatult võib välja ilmuda ka laps, kellel isa kannet sünnitunnistusel pole. Kui selline laps soovib põlvnemist tõendada, siis tuleb tal isadust tuvastada kohtus. See kätkeb küll mahukat protsessi, DNA-testi, erinevaid tõendeid ja ekspertiise, kuid tõenduse saamisel kerkib ka tema teiste pärijate kõrvale.
„Ootamatu” pärija võib olla ka abikaasa, kellega pole aastaid koos elatud. Kui abielu on jäänud lahutamata, lõpeb see surmaga. Enamasti siiski teatakse, et elukaaslane ei ole seadusjärgne pärija ja tehakse tema nimele testament, aga paraku tuleb asjaolu, et elukaaslane ei ole seadusjärgne pärija, mõnikord inimestele üllatusena. Eriti oluline on elukaaslaste testament juhul, kui on ühine kodu, kuid ühiseid lapsi ei ole.
