Ka tülitsemist tuleb õppida

Erik Tohvri
, kirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Abieluinimesed, õppige tülitsema! Usun, et nii mõnigi loeb seda soovitust mitu korda, enne kui tihkab hakata järgnevaga tutvuma. Kuulen ka nördinud vastuväiteid – näe, nüüd õpetatakse veel ka tülitsema, nagu oleks abielus olemine selleta liiga rõõmus ja rahulik!

Erik Tohvri
Erik Tohvri Foto: Mihkel Maripuu

Stopp! Kui julgete väita, et teie abielu kulgeb täielikus üksmeeles ja igasuguste lahkhelideta, on midagi viltu – kas tahate kedagi või hoopiski iseennast niisuguse ütlemisega petta. Aga võib-olla on nii teie kui ka abikaasa mentaliteedis midagi olulist paigast nihkunud. Kõlab küll inetult, aga tikub ometi niiviisi olema, sest inimese loomus on liiga mitmetahuline, et maailmas kahte täpselt ühtviisi mõtlevat isendit eksisteeriks. Seega saab lahkhelideta toimida ainult niisugune abielu, kus vähemalt üks pooltest on täielikult isetu ja alistub jäägitult abikaasa tahtmistele. Tähendab – ollakse seetõttu rahul, et ei osatagi ennast ahistatuna tunda.

Abielu on igal juhul kahe erineva inimisendi kooselu ja oleks täiesti alusetu tahta, et see saaks kulgeda mõlemalt poolt paratamatute enesepiiramisteta. Tihti on häda lihtsalt selles, et ei mehed ega naised suuda meeles pidada, et nad on eri soost, ning seega on neile juba looduse poolt antud erinev maailmanägemine ja suhtumine ümbritsevasse.

Abieluinimeste suhetes isegi ohvrimeelsusena tunduvate, aga heaks läbisaamiseks vajalike enesepiirangute vajaduse määrab kõigepealt suhtumine vastaspoolde – ikka seesama tunne, mida nooruses ja vähemalt abielu algul armastuseks nimetati. Koos elatud aastate jooksul on armastus rohkem või vähem muutunud, harjumus teist alati enda kõrval tunda on algse uudsuse ammugi jahutanud, vajadus teise poole iseloomu eripäraga arvestada mingid piirid loonud. Aga siiski on peale jäänud kindel tunnetus, et mõnikord ette tulnud tülitsemisest hoolimata on kooselu just temaga … noh, kui mitte ainuvõimalik, siis ikkagi piisavalt rahuldust toov. Ehk äraseletatult –abikaasa heade ja pehmelt öeldes vähem heade omaduste summa on ülekaalukalt positiivne.

Inimese mitmekesise elutegevusega kaasnevad alatasa sündmused, mis ärritavad, erutavad või maakeeli öeldes lihtsalt kopsu üle maksa ajavad (imelik, et nii räägitakse, faktiliselt kops ju asubki kõrgemal, eks ole?).

Pingeolukord, mis nõuab kiiret leevendust, on tihti kerge tekkima: näiteks üritab mees naela seina lüüa, aga haamer tabab pöialt. Valu tekitab pinge, mis tavaliselt otsib väljapääsu mingi pooltahtmatu vandesõna kaudu, ja tavaliselt sellega asi piirdub. Kui aga naine seda kuuleb ja hakkab meest ebatsensuurse sõnakasutuse pärast noomima, on tagajärg teada – leevenemise asemel mehes pinge tõuseb, sõrm hakkab lausa hullusti valutama, sest ebakohasel hetkel saadud noomitus tundub naise parastamisena. Sellele ei saa vastamata jätta, loomulikult juba õigustatuna tunduval solvaval toonil või mingit torget lisades. Pinge otsib ju väljapääsu ja mehele tundub naine, kes hetkel mingit valu ei tunne, üleolevalt tark ja kõikumatu. Järgmiseks on pall jälle naise käes ja edasine käik oleneb juba tema hetketujust – võib-olla on ka teda parajasti vaevamas mingi ihuline või hingeline probleem. Pole siis imestada, kui naise vastus omakorda veelgi teravamat torget sisaldab. Abieluinimesed tunnevad teineteist liigagi hästi, et pahameelepuhangus oma kaasa nõrka ja võimalikult valusat kohta osatada.

Edasi oleneb kõik inimeste iseloomust. Väikesest konfliktist alguse saanud tüli võib paisuda piiritult suureks, sest igal inimesel on alati mingeid lahendamata probleeme, mis hinge vaevavad. Nii kujuneb abielutüli omaette pesupäevaks, kus kõik viimasel ajal tekkinud pinged ühte patta segatakse ja oma lahendust otsivad. Pesupäevad on vajalikud, et pesu jälle puhtaks saaks ja, rumal küll nii öelda, ka abielutülid klaarivad koduseinte vahel tekkinud pinged nagu äikesehoog plahvatuseni pinevaks laetud atmosfääri.

Kõik oleks ju korras, aga kurb on see, et inimesed ei oska mõistlikult tülitseda. Soovitus, et ärge seejuures ägestuge, oleks lihtsalt ebaõige – kaine sõnavahetus rahuldust tekitavat lahendust ei too ja pingeid maandavat äikest ei tekita. Plahvatus peab tulema! Aga on rida reegleid, millest ka tülitsedes peaks vähemalt püüdma kinni pidada.

Paraku jagunevad inimesed lihtsustatult kahte kategooriasse – aeglaselt ärrituvad, aga vihapidajad, ja äkilised, kuigi kiiresti leppijad. Ühtviisi neil mis tahes reeglitest kinni pidada ei õnnestu. Aga järgneva üle võiks siiski mõtiskleda.

Esiteks hoiduge tüli laiendamisest. Ärge kaevake välja vanu, sageli isegi aastatetaguseid juhtumeid. See on vaid ilmne tõestus, et teie pole tookordset eksimust oma kaasale andestanud, järelikult te polegi nii hea inimene, kui lasite paista.

Teiseks, ärge puistake ähvardusi, mida te nagunii täita ei suuda ega kavatsegi, sellega teete ennast abikaasa ees ainult naeruväärseks.

Kolmandaks, üritage vältida solvavaid sõnu, mida te hiljem kahetseda võite. Impulsiivsetel inimestel on see kindlasti raske, aga enese taltsutamine väärib vaeva.

Neljandaks, hoiduge igasugusest füüsilisest tegevusest, nagu asjade lõhkumine või – hoidku taevas – ähvardamine abikaasat lüüa. Ning kui vajate mõtlemisaega, lõpetage ja minge kõndima. Ust paugutamata.

Ning lõpuks võtke teadmiseks, et tüli on vaid ajutine nähtus nagu äikesehoog ikka. Abielu jätkub sellest hoolimata ning täiesti mõttetu on niigi lühikest üksmeelset elu pika vihapidamisega veelgi kärpida. Püüdkem kõigest hoolimata säilitada mõistust ja kainet mõtlemist.

Niisiis – head, viljakat ning kiiresti leppimiseni viivat tülitsemist!

Kes on Erik Tohvri?

  • Sündisin Rakvere linnas 20. sajandi 33. aasta kevadise pööripäeva paiku. Paar aastat hiljem lahutatud perekonna järeltulija jäeti vanavanemate kasvatada, ja juba nelja-aastaselt kaevusin raamatutesse – lugemine sai üksiku lapse peamiseks huviks. Avastasin, et maailmas on palju köitvat ja tahtsin kõigest osa saada. Eriti hakkas mind huvitama igasugune tehnika ja sellest saigi minu töö. Olen töötanud insenerina Tallinna Elektrivõrgus ning firmades Harju Elekter ja ABB. Lisaks tabas mind juba koolipõlves kirjutamispisik. Lapselik soov maailma oma sule abil paremaks muuta on mind saatnud kogu elu.
  • Veedame koos abikaasaga, mõlemad teist korda abielus, oma vanaduspäevi peaaegu üksmeelses rahus. Peaaegu sellepärast, et unisoonis laulmine liiga igavaks ei muutuks. Olen kirjutanud paar novelli, tosin kuuldemängu, filmistsenaarium, ligi 30 romaani ja ühe elulooraamatu. Lisaks hulk kolumne perioodikas, sest mul on väga madal valulävi ja vahel lihtsalt peab appi hüüdma.
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles