Pärandusest rääkides eeldatakse, et pärija saab rikkust juurde. Igapäevaelus võib juhtuda, et pärimine toob kaasa hoopis võlgu ja kohustusi, mistõttu on tähtis pärast lähedase surma võimalikult ruttu kindlaks teha, kes on pärija, millest pärand koosneb, kas tasub pärand vastu võtta või tuleks sellest hoopis loobuda.
Keegi meist ei lahku siitilmast nii, et temast midagi maha ei jää. Jäävad alles asjad, õigused ja kohustused, mida nimetatakse surnud isiku ehk pärandaja varaks, pärandvaraks või pärandiks. Tuleb arvestada, et pärandvara hulka kuuluvad lisaks pärandajale kuulunud asjadele ja rahaliselt hinnatavatele õigustele ka tema kohustused. Pärimise käigus ei saa pärija endale meelepärast vara pärida ja ebameeldivat vara pärimata jätta.
Pärandvaraks ei ole need õigused ja kohustused, mis on seadusest tulenevalt või oma olemuselt pärandaja isikuga lahutamatult seotud. Sellised õigused on näiteks pensioni, toetuse või elatise saamise õigus, samuti elamu või korteri kasutamiseks kokku lepitud isiklik kasutusõigus. Kohustused, mis on seotud vaid pärandaja isikuga, on näiteks pärandajalt välja mõistetud elatis ja rahatrahvid.
Pärijal on õigus otsustada, kas ta soovib pärandaja vara pärida või mitte. Alates 2009. aastast ei pea pärija pärandi vastuvõtmiseks midagi tegema. Pärija peab aktiivne olema juhul, kui ta pärida ei taha, kusjuures oluline on päev, mil pärija pärandaja surmast ja oma pärimisõigusest teada saab.
Kui pärija kolme kuu jooksul pärandist ei loobu, loetakse ta pärandi vastuvõtnuks. Kui pärija pärida ei taha, peab ta sama tähtaja jooksul notarile pärandist loobumise avalduse esitama. Kui pärija soovib oma pärimisõigust kiiremini vormistada, on pärandit võimalik notarile esitatava avaldusega ka varem vastu võtta. Pärandist loobumine ja pärandi vastuvõtmine on pöördumatud, pärast pärandi vastuvõtmist ei saa sellest enam loobuda ja pärast pärandist loobumist ei saa seda enam vastu võtta.
Pärandaja võlgade eest vastutab pärija. Mitme pärija korral on võlausaldajal õigus nõuda võla tasumist ükskõik milliselt pärijalt, kes omakorda saab teistelt pärijatelt nende osa välja nõuda.
Kui pärija pärandaja kohustuste eest oma varaga vastutada ei taha, on tal õigus nõuda pärandvara inventuuri ning kohustus juhul, kui pärandvarast võlgade rahuldamiseks ei piisa, algatada pärandvara pankrotimenetlus.
Inventuuri tegemiseks peab pärija esitama avalduse notarile, kusjuures inventuuri saab nõuda vaid pärandi vastuvõtnud pärija. Notar määrab inventuuri tegijaks kohtutäituri, kes koostab pärija abiga pärandvara nimekirja.
Pärija, kes ei soovi pärandaja võlgadega tegeleda, võib pärandist loobuda ega pea oma teguviisi põhjendama. Pärandist loobumine on igale pärima õigustatud isikule seadusega tagatud õigus. Kui pärija pärandist loobub, läheb pärimisõigus üle järgmisele pärima õigustatud isikule pärimisseaduses sätestatud järjekordade kaupa. Kui pärandaja abikaasa ja kõik pärima õigustatud sugulased pärandist loobuvad, on pärijaks pärandaja viimase elukoha järgne kohalik omavalitsusüksus.
Pärandist loobuda sooviv isik peab kolme kuu jooksul arvates päevast, mil ta pärandaja surmast ja oma pärimisõigusest teada saab, notarile pärandist loobumise avalduse esitama. Suures suguvõsas, kus keegi pärida ei taha, võib loobumise menetlus kesta aastaid. Kui mõni pärimisteate kätte saanud kauge sugulane ei pea vajalikuks notari juurde tulla, läheb pärand talle üle.
