Vanaisa on lapselapsele veelgi haruldasem nähtus kui isa, sest neid kas lihtsalt ei ole või on nad juba oma viimses puhkepaigas. Seega jääb ka lapse side eelnevate põlvkondadega ja oma juurte tunnetus aasta-aastalt pinnapealsemaks.
Kellele isa, kellele vanaisa, kellele äi
16. mai 2016, 09:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eriti vajaksid vanaisaga koostegemisi ja koosolemisi poisid, aga ka kindlasti tüdrukud. Ilma kolmanda põlveta jääb laps vaeseks, vaja on ikka ka vanavanemaid. Igal on oma roll, mis lõpuks sellest lapsest inimese teeb.
Kuna meil abiellutakse veel endiselt küllalt noorelt, siis on meie vanaemad-vanaisad sageli veel teises nooruses. Ei ole just harv juhtum, kui mees lihtsalt ei soovi „vanaisa” tegelikkuses austavat nimetust avalikkuse ees kanda. Sageli ollakse teist või kolmandat korda abielus, kus esimesest abielust „pärandatud” lapselapsed mängivad ühes liivakastis kolmanda abielu lastega ... Oh seda segadust Issanda loomaaias!
Vanaisa ja vanavanaisa
Vanaisa räägib endistest aegadest, oma noorusest ja eluseiklustest, lisades sinna sageli veidi vürtsi juurde. Ajaloolises tähenduses on vanaisa lapselapsele olnud põlvkondade vahendaja rollis. Sellepärast võib vanaisa korduvalt kuulata ja iga kord midagi uut avastada, mis eelmisel korral nagu rääkimata jäi. Vanaisaga koos on tore käia metsas, kalal, loomaaias. Vanaisaga koos on tore midagi meisterdada, parandada, ehitada ja ka lammutada. Toredast vanaisast õhkub rahu, mõistmist ja elujaatavat huumorit.
Vanaisade välimääraja
Kuidas tänapäeva vanaisasid siis rühmitada?
Teadmata kadunud vanaisa. Nagu paljud tegelikult elavad ja eksisteerivad isad, on ka vanaisad teadmata kadunud. Neid ei ole nagu kellegi jaoks olemas, aga samas nad kummitavad pereliikmete mõtetes. Nendega seotud tõe, vale, legendide ja muu taga võivad sageli peituda uue põlvkonna avalikud või varjatud konfliktid. Et kooselus edasi liikuda, peab sageli pereterapeut olema see, kes vanaisa luukere kapist päevavalgele toob.
Teadmata kadunud vanaisa kummitab kindlasti kõige rohkem ämma ja selle kaudu väimeest – on kellega ja mida võrrelda nii positiivses kui negatiivses kontekstis. Samas võivad teadmata kadunud vanaisad ühel heal päeval ka välja ilmuda ja sinu ukse taga seista. Kahjuks küll siis, kui nendel endil suur häda käes.
Isast vanaisa. Ta on sageli üsna tegus ja kõbus papi, kes ka ise alles hiljuti on nooreks isaks saanud. Oma endisi täisealiseks saanud lapsi ja lapselapsi meenutab ta heal juhul sünnipäevadel ning jõulude aegu. Ja mis tast ikkagi enamat tahta – abiks ikka.
Teise või kolmanda ringi vanaisa. See mees on teist või isegi kolmandat korda abielus. Uusi lapsi enamasti ei ole, küll võivad tema kasvatada olla uute abikaasade või elukaaslaste pärandina kasulapsed. Olenevalt uue abikaasa suhtumisest mehe eelneva elu viljadesse, võivad sellised vanaisad olla ühtpidi väga tegusad ja teisalt vaoshoitud.
Olen näinud kogukondi, kus perekondlikel sündmustel kohtuvad kõik esivanemad oma uute kaasadega, nende lapsed ja lapselapsed, ning hoolivust ja mõistmist jätkub kõigile. Tore, kui osatakse positiivselt tagasi vaadata, vastastikku andestada ja uut põlvkonda koos toetada – mis läinud, see läinud, aga alati on millestki õppida ja edasi anda. Selliste kärgkogukondade liidrid on peamiselt just tegusad vanaisad ja äiad, mitte vanaemad ning ämmad.
