Vanavanemad ja lapselapsed on aegade algusest kokku kuulunud. Vaid mõni inimpõlv tagasi oli täiesti loomulik, et kolm põlvkonda elas ühe katuse all. Vanavanemad hoidsid lapsi, sest vanematel tuli teha igapäevast tööd.
Lapselapsed hoiavad vanavanemaid aktiivsena
27. aprill 2016, 09:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Humanitaarteaduste Instituudi vanemteadur Marju Kõivupuu tõdeb, et meie rahvapärimus on edasi läinud peamiselt üle põlve. „Paljud minuealised, kes on 50. eluaastates ja vanemad, meenutavad oma lapsepõlvest esmalt vanavanemaid, kes nendega tegelesid ja kellel oli nende jaoks aega. See annab lapsele pidet ja tuge, ta on omade juures ja hoitud. Vanavanemad peaksid vanematega läbi rääkima, mis on peres lubatud ja mis mitte. Lapse armastuse ja tähelepanu pärast võistlemine on kurjast! Vanavanemate roll peaks olema turvaline tagala, kuhu kuuluvad väikesed saladused ja üleannetusedki.”
Kaotatud võimalus
Tallinna Ülikooli Eesti Demograafiakeskuse nooremteadur ning SHARE Eesti projektijuht Tiina Tambaum usub, et kui noored ja vanad ühe katuse all elavad, on see suurepärane arengukeskkond kõigile. Kahjuks näitavad uuringud, et pigem jäetakse põlvkonnalt põlvkonnale oskuste ja kogemuste edasiandmise võimalus kasutamata. Jutt ei käi ainult sellest, et vanemad õpetavad nooremaid.
„Selle asemel et vanaema aitab noorel perel sokke nõeluda ja nööpe ette õmmelda, võiks ta need oskused noortele ka selgeks õpetada. Selle asemel et vanaisa eest arvutist ilmateadet või ristsõna vastust vaadata, peaks lapselaps selle asja vanaisale selgeks tegema,” toonitab Tambaum.
Viljandi Linnavalitsuse sotsiaalameti juhataja Livia Kask toob noorte ja vanade kooselu plussina välja selle, et vanavanematele, kes on ühiskondlikust elust taandunud, on lapselapsega tegelemine igapäevarutiinile hea vaheldus.
„See paneb liikuma ja otsima tegevusi, mis väikesele rõõmu valmistaksid. Lapselapse valvamine hoiab vanavanema aktiivsena, sest tal on põhjus välja minna või raamatut lugeda. Kindlasti tunneb vanavanem ennast vajalikuna,” ütleb Kask. Ta lisab, et ühine majandamine võib vähendada eakama murekoormat majandusliku toimetulekuga.
Ka vanavanemad vajavad oma aega
Kooselu miinus võib olla aga see, et vanavanemad võivad lastelaste kisast ja pidevast sagimisest ära väsida. Vanemad inimesedki vajavad oma aega ja privaatsust. Samuti võib neile lisanduda kohustusi, mida neil üksi elades ei oleks.
Marju Kõivupuu möönab, et kindlasti on küpses eas kõige traagilisem üksindus. „Oma lähedastega koos olemine on turvaline, saab panustada väiksel viisil omaste igapäevaellu ning osaleda järeltulijate rõõmudes ja muredeski. See teeb tervisele head. Kui aga noored näevad vanavanemas ainult probleemi, pärandust, rahakotti või tasuta koduabilist, on muidugi pahasti.”
BOKS
SHARE (üle-euroopaline vanemaealist rahvastikku hõlmav küsitlusuuring – toimetus) andmed näitavad, et 65+ vanuses elanikkonnast elab umbes 15 protsenti oma lapsega ühes majas. Vaid pooled neist moodustavad selle lapsega ühe leibkonna (toidu- jm elamiskulusid planeeritakse ja jagatakse ühiselt). Arvestama peab, et selle näitaja (15%) seas on kõik 65+ vanuses inimesed, sealhulgas abielupaari mõlemad abikaasad, kui paar elab koos lapsega.
Allikas: Tiina Tambaum
Loe teemast pikemalt ajakirja 60+ aprillinumbrist
