Teraapia algab oma soovide üles leidmisest

Epp Veski
Epp Veski, arst, psühhoterapeut
:

Psühhoterapeut kuuleb üpris sageli (ja mitte ainult mina!) vastust küsimusele, miks naine vastuvõtule tuli: „Ma ei saa ega taha enam samamoodi jätkata. Olen eluaeg teinud seda, mida vanemad, mees, lapsed ja ülemus on tahtnud. Nüüd lõpuks tahan teha seda, mida ise teha tahan. Öelge teie, mida ma tegema pean!”

Epp Veski

Kui ma vastan, et tehke seda, mida tahate, vaatab ta mulle arusaamatult või isegi etteheitvalt otsa ja küsib: „Aga mida siis?” Ma selgitan, et näen teda esimest korda, ainult mõni minut ja kuidas mina peaksin teadma, mida ta tahab. Küsin: „Aga mida te siis tahate?” Sageli kuulen selle peale juttu sellest, mida ta ei taha ja mis talle ei meeldi. Küsin siis uuesti: „Aga mida te tahate?” Vastuseks kõlab: „Ma ju just rääkisin!” Mina ütlen: „Ei, te ei kõnelenud sellest mitte poole sõnagagi. Te rääkisite, mida te ei taha ja mis teile ei meeldi, kuid te ei rääkinud sellest, mida soovite.”

Sageli toon näite: „Kujutage ette, et pea iga päev, kui te koju jõuate, istub mees tugitoolis, loeb lehte ja joob õlut. Te teete märkuse, et teile ei meeldi, kui ta igal õhtul tugitoolis istub, lehti loeb ja õlut joob. Järgmisel päeval tulete koju ja ... mees on diivanil pikali, loeb ajakirja ja viinapudel on laual. Kõik kolm punkti, mis teile ei meeldinud, on täidetud. Kas olete rahul?”

Mõni jääb tõsiseks, mõni hakkab naerma, aga on ka lausa solvumist ette tulnud. „Kas nüüd saate aru, mis vahe on sellel, kui teate ja ütlete, mida ei taha, ja sellel, mida tahate. Mida teie tahate?” Peale mõningast pausi kuulen: „Ma ei tea ju.”

Sellest algabki teraapia – kõigepealt on vaja üles leida ja aru saada, mida mina ise tahan, mis on mulle oluline, mis on minu tähtsamad väärtused. Elus ei saa alati kõike, aga teades, mis on mulle oluline, saan selles suunas liikuda. Sujuvalt, aeg-ajalt kontrollides, kas see, mille poole liigun, on ikka see, mida ma tegelikult tahan. Ja kui selgub, et ei ole, siis tuleks seisatada, täpsustada, mida ja kuhu tahan jõuda ja alles siis uuesti liikuma hakata. Ei ole mõtet pingutada ja vales suunas edasi rühkida.

Eesmärgid muutuvad

Selles, et eesmärk või siht muutuvad, ei ole midagi halba. Tavaliselt ei ole mõtet kunagi seatust kinni hoida, kui see enam ei köida. Inimene areneb, küpseb ja tema soovid koos sellega.

Eesmärgi või tulemuse nimel peame vahel tegema ebameeldivaid asju, kuid siis on need vaid vahendid, vaheetapid ja me ei pööra sellele nii palju tähelepanu. Näiteks kui keegi teab täpselt, et talle ei meeldi sibulat hakkida või nõusid pesta, siis nende tööde tegemine on raske ja ta väldib neid.

Kui aga teine teab ta aga selle asemel mõtleks, et tahab teha erilise õhtusöögi oma kallile inimesele, siis ei tundu hakkimist ootav sibul ega mõte mustadest nõudest enam nii kole, sest tähelepanu on suunatud maitsva toidu tegemisele ja kalli inimesega suhtlemisele ning ebameeldivad tööd saavad tehtud nagu muuseas.

Kui keegi tahab kõigepealt enesekehtestamist õppida, siis selgitan, et enne tuleks ikka oma vajadused selgeks teha. Ei ole ju mõtet ennast ebaolulistes asjades kehtestada, vaid hoida see ikka tähtsate ja oluliste küsimuste jaoks. Kehtestamise juures on ju alati ka teine osapool ja tähtsusetutes asjades jonni ajamine rikub suhteid. Hea partnerluse juures tuleb osata ka loobuda ja anda teisele võimalus talle tähtsas asjas oma tahe saada.

Kord tähtis, siis jälle mitte

Huvitav on see, et miski, mis ühel juhul on väga oluline, on teisel hetkel täiesti tähtsusetu. Kõik oleneb kontekstist, kus, millal ja eriti kellega sa oled. Näiteks reisimine. On inimesi, kellele on tähtis reisi sihtkoht, ja on neid, kellele on olulisim inimene, kellega reisitakse. Vahel on oluline, kus kontserdil või lennukis asub sinu istekoht, vahel aga see, kelle kõrval sa istud ja sul ei tule pähegi koha pärast vaidlema hakata.

Elu alguses, lapsepõlves, on väga tähtis osa saatuse antud stsenaariumil: millal, kus, kellena ja millisesse perre sa sündisid, kes on sinu vanemad, kui suur on pere, kes sinna veel kuuluvad, milline on sinu kodu, kuidas sind kasvatati, kes on naabrid, millises lasteaias ja koolis käisid, kes olid su sõbrad ja mis kõik veel. Need kõik lihtsalt on ning neid fakte muuta ei saa. Laps ise ei saa kuigi palju valida. Hiljem võid ju midagi varjata, unustada, sügavale ära peita, midagi juurde mõelda, ilustada, aga neil faktidel on sinu elus tegelik mõju, mis jääb. Mida saad aga alati teha, on oma suhtumist muuta, mineviku ka kõige kurvamast ja koledamast leida see miski, millest õppida. Leida see vajalik, mis võtta kaasa ja kasutu koorem maha jätta.

Loe teemast pikemalt ajakirja 60+ märtsinumbrist

Kirjuta toimetajalePrindi
AUGUSTIKUINE AJAKIRI 60+
Viimased uudised
Ilmateade
Kuukiri 60+
ETV SAADE "PRILLITOOS"
VIKERRAADIO SAADE "PÄEVATEE"
Hüva nõuKõik
Top lood
MaaeluKõik
Pärnu PostimeesKõik
SakalaKõik
Virumaa TeatajaKõik
Järva TeatajaKõik
ValgamaalaneKõik
TarbijaKõik
SportKõik
PostimeesKõik
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE