Miks on vaja surmast rääkida?

Eveliis Vaaks
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: PantherMedia / Scanpix

Põhjusi, miks eakad võivad soovida oma lähedastega surmast ja matustest rääkida, võib olla mitmeid. „Mõned soovivad seoses surmaga oma hirme või muresid jagada, teised jällegi anda juhtnööre, et matusetalitus toimuks vanuri soovide kohaselt,” selgitab kliiniline psühholoog Kristi Esperk.

Kuna vanemale inimesele on elust lahkumine oluline eluetapp, tahab ta oma mõtteid noorematega vahetada. Noortele ei pruugi need vestlusteemad ei lihtsad ega ka aktuaalsed olla. „Tasub lihtsalt kuulata ja mõista. Peamine on, et vanem inimene saaks tunda, et ta on lähedastele tähtis ja armastatud,” räägib psühholoog Isat.

Esperki sõnul võib olla ka juhtumeid, mil vanur tahab lähedastega surmateemadel rääkida lihtsalt selleks, et tähelepanu saada. „Loomulikult ei tasu seda kohe järeldada, aga juhul, kui see tõesti nii on, oleks hea selle probleemiga tegeleda ja vanuriga suhelda,” soovitab Esperk.

Kui inimene on läinud teise ilma ning lähedastel on kadunukesega mõni kaalukas vestlus lõpetamata või probleem lahendamata, võivad need palju muret ja negatiivseid emotsioone kaasa tuua ning aastateks painama jääda. Lahtised otsad võivad tekkida ka siis, kui surm saabub ootamatult.

Samas võib juhtuda, et viimseid vestlusi välditakse taotluslikult, sest need on emotsionaalselt rusuvad ja rasked. „Meie meel üritab kogu aeg ebameeldivusi ja hoomamatuid asju eemale tõrjuda,” selgitab Isat.

Kui viimsed vestlused on jäänud pidamata näiteks ootamatu surma tõttu, on mitmeid viise, mis aitavad lähedastel siiski rahu leida. „Mõni inimene kirjutab kadunukesele kirja, et kõik südamelt ära öelda. Teine kujutab teise ilma läinuga vestlust ette oma peas ja räägib suu puhtaks. Mõni eelistab aga käia haual rääkimas,” räägib Esperk.

Isat toob näite elust enesest, kui lähedane kirjutas kadunud vanamemmele kirja, sest pidi olude sunnil matustel tema soovide vastaselt talitama. Kirjas seisis: „Armas memm, me lasime sulle teha tumepunase kirstu, nagu sa tahtsid, ja panime kaasa papa pildi, aga surnuaiale matame ainult urni. Ma usun, et sealtpoolt vaadates ei ole sa meie peale pahane.”

Juhul kui kadunukesega on lahendamata jäänud aga suurem tüliõun, ei pruugi taolistest suhtlemisvormidest abi olla ning tuleb pöörduda spetsialisti poole. „Psühholoog püüab aidata süütundest lahti saada ja rahu leida,” selgitab Esperk.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles