Legendaarsetel suusaõpetajatel täitub 100. sünniaastapäev

Kaarel Zilmer
, suusaõpetaja, Abelite õpilane aastast 1964
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Abelid 100

Mullu suvel, kui kohtusin legendaarsete suusaõpetajate Erna ja Herbert Abeli õpingu- ja treeningkaaslastega, keeras jutt kiiresti tõdemuseni, et suusaõpetajate sünnist möödub 100 aastat.

19.detsembril (2015) täitus 100 aastat Erna sünnist ja 2016. aasta maikuu 13. päeval lööb ette ka Herbi (Herberti üldtuntud nimi) samasuur sünniaastapäev. Kahe märkimisväärse tähtpäeva vahele jäävad veerandsada nädalat peaks pakkuma lausa terve talvetäie suusatamist ja küllap siis ka tavalisest enam mõtlemist oma endistele (suusa)õpetajatele.

Vastu möödunud sügist sündis kenasid hetki, kokkusaamisi ja meenutusi tekitanud ettevõtmiste sari koondnimetusega „Abelid – 100“. Algatuseks peeti Erna Abeli sünnipäeval erialatund Tartu Ülikoolis. Vabas suusaveebis www.suusatades.weebly.com nägid trükivalgust esimesed endiste õpilaste kirjutatud meenutuslood. Just Tartu maratoni eelõhtul avati Tartus kena näitus ja ilmutati ka teemakohane „Abelid – 100 postkaart.

Foto: Tervikasi

Tõsi, kõige vähem on tänavune talv kahjuks just seda korralikku juubeliväärilist suusatamisvõimalust pakkunud, nii et tagatipuks jäi sõitmata isegi 44. Tartu maraton, mille üheks omaaegseks ellukutsujaks oli ka Herbert Abel. Need talve esimese poole nadivõitu ilmaolud pole samas takistanud muudel meenutamistel end lahti kerida.

Kust algas Abelite innustus?

Eks olen isegi seda küsimust endaltki küsinud. Seda enam, et 1964. aastal ülikooli minnes sai Erna Abelist minu erialaõpetaja, mis tähendas sisuliselt ikkagi sisenemist ka kogu Abelite suusapere tegemistesse.

Tuleb tunnistada, et nagu paljude oma õpetajate puhul tavaks, ei läbe me ju vahetu kokkupuutumise ajal eriti nende tausta uurida. Palju muud, just hetkeolukorra kiire vaheldumine kaaluvad kogu selle õpetajate taustatundmise üle. Aga eks siis hiljem, nagu nüüd Erna ja Herbert Abeligi puhul, hakkad erinevaid fakte teada saades aduma, mis ikkagi oli kõik see, mis neist nii väljapaistvad õpetajad ja treenerid tegi.

Üha enam uurima hakates avaneb nende elukäigus rohkesti ka sellist, millest siis lihtsalt ei räägitud, sest nii oli teatud aegadel parem ja turvalisem. Kuid ega kõik see varasemalt ( enne sõda) kogetu, nende endi kujunemisaastatel saadu Erna ja Herbi hingest ja hoiakutest siis kuhugile kadunud.

Abelite meenutuslugude kirjutajad, endised õpilasted panevad kirja oma meenutused. 13. maiks peaks avatud suusaveebis olema 13 mälestuslugu. Kunagised Urvaste koolipoisid Heino Jeret ja James Paal rääkisid näiteks sellest, et veel enne sõda Urvaste koolis tööle asunud noored õpetajad Erna ja Herbert Abelid olid uskumatult köitvad ja imetlemisväärsed, eeskujuks ja innustajateks väga erinevates ettevõtmistes selles kaunis ja tegusas Võrumaa kandis.

Muidugi tuli Herbertiga Urvastesse kaasa ka suusainnustus, mille oli ta külge saanud Rakvere Seminaris õppides Eesti ühelt tuntumalt suusakuulsuselt Theodor Andressonilt. Peatselt „nakatus“ sellesse Erna ja õige varsti ka kogu Urvaste kooli lastepere. Terve nende kool suusatas ja isegi nii hullusti, et ka ühe endise selle kandi mehe, kauaaegse EPA suusatreeneri Tõnu Luige sõnul olnud kohalik kirikuõpetaja lausa mures, et inimesed olla pühapäevase kirikus käimise asemel nüüd äkki hoopis enam suusaraja valinud.

Aga Abelite energiat voolas ka Erna tantsutundidesse ja teatritegemistesse, Herberti viiulimängu ja mandoliiniorkestri juhtimisse ning isegi opereti tegemisse. Domineerivaks kujunes ikkagi sportimine, seda mistahes vormis ja ettevõtmistes. Ning taas mindi kogu kooliga kuhugi, õpetaja Herbert kõige ees.

Kui paar 1939. aasta jaanilaupäeval Urvaste kirikus abiellus, ei arvanud noored ja innukad õpetajad Erna ja Herbert, et järgmised eluaastad kujunevad nii pööraseks. Paljudest toonastest tegemistest tuli peatselt olude sunnil lahti öelda, vähemalt mitte neist nii palju rääkida.

Uus kord nõudis oma, milles kindlasti oli palju ka oma tõekspidamiste vastu minemise sundust. Ehk päästis neid, nagu paljusid teisigi siis ehk enese sporti „uputamine” ja hiljem juba sellega seotud ameti õppimine. Kogu Eesti sõjajärgne sport saigi nii Abelite kui teiste kaasteeliste elutööks. Oma veidruste ja äärmuslike ettekirjutustega, kus aga teisest riigikorrast tulnud inimeste endi suhtumine sportimisse ja treenimisse kandis siiski hoolimata kõigest täieliku pühendumise märke.

Mitmekülgsus ja pidev tegutsemine

Kui Abeli suusakoolkonna erinevate põlvkondade meenutusi kuulata ja neist ühiseid põhimõtteid leida, siis tulevad ette ikka ühed ja samad märksõnad. Sportimises võiks ju ette kujutada, et nende suusatrennides käis päevast-päeva ainult üks suusatamine ja veel kord suusatamine. Kaugel sellest! Ette võeti hoopis palju muud ja laste arenguks vajalikku. Seda Abelite kasutatud teed kinnitavad näiteks ka eri põlvkondades kasvanud Agnes Adamson-Levandi ja Rutt Rehemaa-Šmigun.

Paljud teisedki kasvandikud lisavad, et ilma võimlemise, jooksu, pallimängude, orienteerumise, sõudmise ja pikkade matkade ning peitusemängudeta poleks neist nii häid suusatajaid saanud. Ka mäesuusatamise oskus, mis on praegugi äärmiselt kiiretel radadel mõne tipptegija „kirstunaelaks “ saanud, tuli omaaegsetes Abelite trennis kätte saada. Ühisest metsatööst, radade niitmisest, ehitamisest, tavalistest oma Ruusa suusabaasis „igapäevanokitsemistest” rääkimata. Kõik tuli ju ise luua. Lisaks veel sauna kütta, süüa teha ning korda ja puhtust hoida.

Veel torkas nii Erna ja Herbi Abeli juures silma pidev tegutsemistahe või nagu praegu moodsalt öeldakse – elu kees Erna-Herbi kodus Tartus Oa tänaval või Ruusal lausa seitse päeva 24 tundi nädalas. Lastel kulus Abelite juures olemisele vahel lausa terve päev. Et enamus neist trenniskäijatest oli pärit Supilinna kandist, siis teadsid ka vanemad, et nende lapsed on seal olles kindlas ja turvalises kohas. Hiljem, juba järgmiste põlvkondade puhul ilmnes, et kunagised trennis käijad tahtsid ka oma lapsed samasse kohta, ikka nendesamade õpetajate käe alla sportima panna.

See Erna-Herbi korraldamisoskus oli imeline: trennitulijal oli alati pesemiseks soe vesi, laagrites aga toit laual ja magamiskoht olemas. Alguses sai koha telgis või heintes, alles hiljem, tulemuste paranedes tekkis oma voodi või isegi tuba. Kergelt see kõik ei tulnud, aga nagu ikka oli Abelite pere pühendumus teada ja leidus neid, kes väiksemagi võimaluse puhul neid toetama asusid.

Omamoodi Abelite „lasteks”, kes samuti sealset soojust ja hinge tunda said, olid ka paljud Tartusse õppima tulnud tudengid, kelle hulka kuulun midagi. Meile kõigile oli olenemata õpitavast erialast Abelite juures ikka uks lahti. Mõni jõudis otsaga suurde sporti ka, aga kõigile jäi külge just peamine – sportimise innustus ja suusaarmastus. Kõigist kasvandikest on saanud eelkõige tublid ja oma ala tunnustatud inimesed, kelles istub hinges „tükike Abelitest”.

Nahkpintsak, Sawoy ball ja Tartu maraton

Erna ja Herberti elutööd võib nii ülikooli kui spordikoolis pidada isegi nii tähtsaks, et sel oli hoomatav mõju kogu tolleaegsele Tartu elulaadile, eeskätt suusalembusele. Nii nagu naelutas Kullam oma „Kaleviga” EPA võimlasse korvpalli vaatama või selle lainel elama, sama edukalt tegi oma tööd ka Abelite suusavaimsus. Seda toetasid ka teised Taaralinna treenerid, ülikooli tugev suusakateeder, innukas EPAkate suusapunt, Kääriku vilgas suusaelu. Nii kasvas välja arusaam kolmest tuntud eluväärtusest – nahkpintsakust, Sawoy ballist ja Tartu maratonist.

Sellega läksid kaasa kõik. Tartlaste suusainnustus levis tasapisi üle kogu Eesti, sest paljud olid Tartus õppinud ja selle endagagi kaasa viinud. Mõjutusi sai ka kogu 1/6 planeedist, kus Tartus tehtavat ja kogetut eeskujuks seati ning kust siiakanti maratoni tulles ülivõrretes tagasi mindi. Hull lugu küll, aga vahepeal said mujalt Nõukogude Liidust tulnud suusatajad siinsele suursõidule vaid limiidi alusel.

Kui vaid kujutleda, millised erinevad maratonisõidud, tõelised katsumused ja kogetud rahulolud, ühiseks suusatavaks pereks muutumised, uute harjutusplaanide tegemised neil aastatel küll valitsesid. Mis eriti tähtis – seda saatis eelkõige uskumatu vaimsus, kus ilmnes ka Abeli õpilaste pidev ärgitav ja vedav roll. Kui üldise suusalainel olemise vahele pikkisid end veel ka „Abeli tüdrukute” – Aki, Mai, Helle, Ingridi, Anne, Erika, Ruti, Mareti, Silja Kristina, Katrini ja teistegi tähelepanuväärsed võidud kodust kuni olümposeni välja, siis oli toonases Tartus suusatamine nii keelel kui meelel.

Kui loos on selgelt teatud nostalgiamaik Abelite ajastule, siis lähtub see ridade kirjutaja seotusest kõige sellega. Kui kellelgi lugejatest on märtsi lõpuni Tartusse asja, siis astuge korraks läbi Küüni ja Poe tänava nurgalt, kus on üles pandud näitus „Abelid – 100“. Suusaõpetuse mälestuseks küll, kuid kui neid kaheksat stenditäit pilte vaatad, siis veendud, et kokku on see kõik enam kui suusatamine. Nagu oli kogu Erna ja Herberti elutöö.

Kui äkki on kellelgi lugejatest meenutusi Abelitest, mõni foto, haruldane dokumentki, siis oleksin tänulik, kui nendega tutvuda saaksin, et need „Abelid – 100“ meenutuste ritta lisada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles