Õpetaja Jaan Tammsalu soovitab oma soove lähedastele selgelt väljendada

Oluline valik: tuhastamine või maamulda matmine

Jaan Tammsalu
Jaan Tammsalu, EELK Tallinna Jaani koguduse õpetaja
:

EELK Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu sõnul on hea enda jaoks selgeks mõelda, kas soovitakse tuhastamis- või klassikalist kirstumatust, enne kui see aeg kätte jõuab. Tema mõtted avaldati EELK Tallinna Jaani koguduse ja kiriku Facebooki lehel, autori loal avaldame need ka veebilehel 60pluss.ee.

EELK Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu

Me oleme tänases päevas jõudnud sellesse situatsiooni, kus Tallinnas on vist juba peaaegu pooled matused tuhastamismatused. Ma ei tea, millest see on tekkinud, kas matusetoetuse ärakukkumisest või on see lihtsalt kole kokkuhoid, aga on kuulda, et väga paljud maetakse Tallinnas juba nii, et ei kutsutagi kedagi matma. Heal juhul võetakse CD-mängija kaasa ja lastakse kokkutulnutele kadunukese kunagist lemmikmuusikat, istutakse puusärgi juures Pärnamäel või Maardus krematooriumis ning poole tunni pärast vaadatakse, kuidas töötaja kirstu alla laseb, ja minnakse laiali. Sisuliselt matusetalitust ei toimugi. Urni matmine toimub pärast ka, aga sinna ei kutsuta kedagi ligi. Lihtsalt pannakse tuhaanum mulda, lastakse teenindajal muld peale visata ja minnakse laiali,  nagu polekski midagi ütelda, ja teisi inimesi ka ligi ei lase.

Võib-olla on asi selles, et ka elus ei räägitud enam mitte millestki. Liigutati nutitelefonide peal oma näppe, üksteisega ei räägitud ja mis sa siin matuselgi siis enam räägid. Sa ei teagi temast enam midagi, pole ammu olnud aega juttu ajada, välja arvatud: „Kas palka said?“

Lahkunu tuleks väärikalt ära saata

Kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis ka luterlaste hulgas on tuhastamismatus hakanud võimust võtma. Ja eks uute asjadega on nii, et kui juba piisavalt paljud uutmoodi teevad, hakkavad paljud teisedki järele tegema, mõtlemata asja olemust veidi sügavamalt läbi. Ja nii teatavad lahkunu lähedased krematooriumisse: „Palun mulle see urn selleks kuupäevaks.“ Aeg lepitakse kokku ja alles siis helistatakse õpetajale: „Kas te tuleksite urni matma?“ Lahkunu viidigi krematooriumisse, põletati ära ilma, et oleks peetud matusetalitust. Teenus tehakse ära.

Selle eest küll hoiataks. Soovitan oma lahkunud vana kombe järgi teele saata. Ikka kirstumatus. Vähemalt alguses. See ei ole midagi kallist. On olemas ajutised kirstud, mis on tammised, võimsad ja ilusad. Lahkunu tuleks ikka väärikalt ära saata ja alles siis teha tuhastamine.

Normaalne matuse käik ka tuhastamise puhul on see, et kõigepealt toimub kirstumatus, kus inimesed kogunevad kabelisse, kirikusse või koju kirstu juurde matusetseremooniale. Urnimatuse juurde tuleb õpetaja juba vaid selleks, et seal lühidalt palvet pidada, mõned kirjakohad ütelda, Meie Isa palvet lugeda, inimesi õnnistada.

Ja siis veel see liiga pikk vahepeatus. Vahel inimesed teevad nii, et kirstumatus toimub ära, toimub tuhastamine ja siis urn seisab kuskil kamina peal aasta-kaks-kolm-kuus ... Hiljaaegu kuulsin lugu inimesest, kes on hädas, sest tema abikaasa teatas talle: „Kui ma suren, siis tuhastad mind ära ja võtad mind IGALE POOLE kaasa, kuhu lähed!“ No tule taevas appi! Kas isegi siis ei saa lõpetada terroriseerimist?! Kas peaks hakkama tuhaurniga mööda maailma ringi sõitma? Kole lugu.

Ka urn tuleb kiiresti matta

Üks asi, mida ma kindlalt ütlen – ka urn tuleb maha matta nii kiiresti kui võimalik. See on ka õigeusu kirikus olev mõtteviis, mis on Piiblist alguse saanud, see 40 päeva ... Selle aja jooksul tuleks inimene maha matta. Mitte mingil juhul ei tohiks hakata teda kuskil kaminasimsi peal või raamaturiiulis hoidma, et seal ees siis küünalt põletada. Palun ärge seda tema ega endaga tehke. Ärge terroriseerige iseennast ega ka oma lähedasi selliste tegude või soovidega.

Ja tuha raputamine kuskile merre ... Ma olen täielikult keeldunud sellistele asjadele juurde minemast. Nii et kui keegi tahab tuhka merre raputada, siis palun, ilma minuta, või mina siis lihtsalt hoian väga kaugele eemale. Minu üks kogemus sellega oli ehmatav. Lahkunu oli nii palunud, et tema tuhk puistatakse merre seal kus ta oli aegajalt käinud merd vaatamas ja kaugusi silmitsemas. Oli täiesti tuulevaikne... Tuhka viskavat inimest oli ka põhjalikult instrueeritud. Aga nii kui ta viskas, tuli tuuleiil ning meil olid suud ja silmad seda kadunukest täis, nii et mul oli veel kolmandal päevalgi kahtlus, et ma mälun kadunukest edasi oma koogi või kotleti juurde. Ei ole mõtet selliseid asju teha.

Normaalne on see – isegi kui tuhastatakse –, et tehakse kirstumatus: kas kirikus või krematooriumis. Nädala pärast saadakse urn kätte, selleks ajaks on õpetajaga matuse aeg juba kokku lepitud. Ka surnuaia töötaja peab seda teadma, sest sa ei tohi seal ise kaevata ega matta. Õpetaja võiks olla mõlemal korral juures.

Mis tuu massap?

Kui me räägime sellest, „mis tuu massap?“, et õpetaja tuleb pärast hauale urni matma, siis see ei maksa mitte midagi. Matus on tervik. Hind sõltub hoopis sellest, kas inimene on olnud koguduse liige või mitte. Kui ei ole olnud, siis kirikus olev matus võib olla mõne meelest kallis. Kui ta on olnud koguduse liige, siis kirikus n-ö ruumi kasutamise ja õpetaja kutsumise eest makstav summa on peaaegu olematu – see on mõnikümmend eurot küünalde kulu jms asjade eest. Vähemat Tallinna Jaani kirikus on see nii. Inimene on aastaid või aastakümneid oma kogudusele liikmeannetust maksnud ja see on loomulik, et tema matuse eest küsitakse nii vähe kui võimalik.

Selle pealt ei hoia kokku, kui sa õpetajat pärast ei kutsu. Aga samas seal seista selle urniga ja mõelda, mida me teeme ja ütleme ... Õpetajad teevad seda 50 korda aastas, sina paar korda elus. Loomulikult sa ei tea, mida seal peab tegema, ja pärast jäi tunne, et midagi jäi tegemata ...

Ja kui rääkida külmunud maast ja muudest hädadest, siis mina ütlen küll, et armsad inimesed, mis häda see on! See ei ole ju teile tüütu. Tänapäeval on selle jaoks olemas tehnika, enamalt jaolt ei ole Eestis ka selliseid talvesid, kus oleks maamuld 70 sentimeetrit külmunud. Jätke järele selle jutuga, et külmunud, ei saa ja et „me matame urni siis, kui maa on lumest vaba“. Aga lume all on sulanud maa selle urni jaoks ... Ma ütlen veel kord – te ise ei kaeva seda, see on teenus ja urni riiulile ootama panemine pole mõistlik. Laske lahkunul minna. Laske temast lahti.

Kui matuse esimene osa on kirikus või kabelis, siis see osa on põhiosa, kõige pikem – umbes pool tundi. Seejärel on mulda sängitamine. See on nii lühidalt, et inimesed ei külmeta seal pikalt. Ei ole tegelikult põhjusi selleks, miks peaks tuhastama. Isegi see kaks ruutmeetrit maad, mis kulub, ei ole minu jaoks põhjendus.

Juhul, kui on mingi perekonna matusepaik ja see on nii täis, et sinna enam kuidagi muudmoodi ei mahu, siis võib-olla on tõesti mõistlik urniga matta.

Pealematmistel tuleb jälgida aastate arvu. Aga teatud pinnaste puhul võib juhtuda ka see, et isegi 50 aastat tagasi maha maetud kirst on veel täitsa kobe ja selle peale matta püüdes võib vanast üht-teist välja tulla, mis ei ole meeldiv.

Ma tahan klassikalist matust!

Kui minu käest küsitakse, mida mina tahan, siis mina tahan iseendale kindlasti kirstumatust. Ma tahan vana, klassikalist matust. Mina ei taha, et mu identiteet lõpuni hävitataks. Nii nagu ütles üks õigeusu preester, kui ma küsisin, miks nemad ei lähe urnimatuste juurde: „Mina ei saa aru inimestest, kes tahavad endaga käituda nagu oma arvuti kõvakettaga, selle n-ö ära põletada, et mitte ühtki faili ei jääks sellest alles.“

Kontide uhmerdamine põletamisel ... Kui inimene natuke mõtleks, mis seal põletamisel toimub ja millist vägivalda keha kallal seal tarvitatakse, siis ta võib-olla enne mõtleks, kui otsustaks: „Ma tahan, et mu emale korralikult haamrit antaks, et ta korralikult purki saaks“. Seda on tegelikult parem mitte teada, mis seal toimub. Tuhastamine on mõistlik siis, kui lahkunu on seda ise soovinud. Kui ta ei ole seda palunud, ei peaks meie seda neile tegema.

Olgem ausad, Eestimaal on maad piisavalt. Nii et ärge rääkige palun, kuidas te maad ei taha võtta jms. Keskkonna suhtes on põletamine ÜLIMALT kahjulik. See, mis sealt korstnast tõuseb, on ülimalt kahjulik. Kui sa tahad olla keskkonnasõbralik, siis hoidu tuhastamisest.

Nii et üldiselt pigem ei. Aga kui inimesed on otsustanud tuhastamismatuse kasuks, siis ma lähen kindlasti kohale ja ma ei ütle ühtegi paha sõna.

Siin praeguses tekstis ma väljendan end natuke brutaalselt, aga urnimatust kokku leppima tulevatele inimestele ma kindlasti ei ütle: „Mis te nüüd oma kalli kaasaga tegite, miks te talle haamrit andsite?“

Ma saan aru kuskil Hamburgis, kus on surnuaiad juba neli kilomeetrit pikad ja autodega sõidetakse, et teise otsa jõuda – pole lihtsalt ka enam linnaruumi –, aga siin on ruumi küll ja küll. Kui jääb puudu, siis tehakse uus surnuaed juurde. Igasse surnuaeda, kuhu sa tahad matta, ei saa seda alati teha, aga laiendusi annab surnuaedadele teha. Siis tuleb lihtsalt uus plats võtta. Kui sa ei saa enam omade juurde, plats on täis, siis tuleb leida uus.

Praegu antakse ka vanu hooldamata platse uuesti välja. Üldiselt on see muidugi jama, et surnuaiaseadused ei ole korralikult paika seatud, nii nagu need on näiteks Rootsis, kus inimene teeb lepingu 25 aasta peale, ja kui siis ei ole hooldatud, siis lihtsalt maetakse peale. Siin praegu on küsimus, et miks näiteks Jaan Lattikut või Marie Underit ümber matta ... Üheks põhjuseks võib olla ka see, et lihtsalt aeg on täis saanud.

Hoia lähedasi oma soovidega kursis

Matuste puhul on asi selles, et ole sa 30- või 96-aastane, ikka oleks mõistlik oma lähedastele inimestele nendest asjadest rääkida. Et nad teaksid. Kas või pooleldi nalja vormis, et „kui ma kunagi saja aasta pärast peaksin ära surema, siis ...“. Aga see, et sa jätad oma lähedased umbes kaheks päevaks niisugusesse stressiseisundisse, et nad ei tea, mida sinuga nüüd teha ... Sa oled ära surnud, nagunii on valus ja vaev jne, ja nüüd peavad lähedased hakkama mõtlema, kas tuhastada, kuhu, millisesse surnuaeda matta jne.

Mulle väga meeldivad need inimesed, kes ütlevad: „Kapis on minu riided, on nimekiri ja telefoninumbrid inimestest, kellele helistage ja kutsuge matustele. Seda moori ärge kindlasti kutsuge, ta ütles mulle seda ja seda ...“

Kui nüüd nalja pealt tõsise peale minna, siis oleks hea, kui su soovid oleksid kirjas. Sa ei pea teistele neid šokeerivalt teatama, vaid ütled lihtsalt: „Mul on olemas siin üks riiul. Kui ma viimasele reisile lähen, siis palun need asjad mulle selga panna, matus võiks olla kindlasti kirikus ja pangas on nii palju raha ka, et te saate selle ära teha.“ Ehk siis on hea, kui see on korraldatud inimese enda poolt. Et lähedased ei pea hakkama korraldama. Sest Eesti tingimustes on sul korraldamiseks aega sisuliselt kaks päeva. Edasi on juba vaja teatada inimestele. Sa ei saa nii, et kõigepealt mõtled nädal aega ja siis teatad, et tulge täna kell viis. Sa pead kohe, järgmisel päeval pärast surma inimestele helistama ja sul peab olema selge, millisel viisil ja kus matus toimub.

Nüüd me jõuame selleni, et kui inimene on surnud ja ta on enne seda soovi avaldanud, et vaimulik teda mataks, siis kõigepealt helista õpetajale ja küsi, millal tal on aega. Kui on konkreetse õpetaja soov. Kui on nii, et neljast üks, siis võib sellega natuke viivitada, sest üks ikka saab tavaliselt tulla ... Aga kui on olukord, kus inimene on kindlalt öelnud, et ta tahab konkreetset vaimulikku, siis oleks hea, kui kõigepealt helistataks õpetajale sealt, kus püütakse matust kokku leppida, ja antakse kaks-kolm aega. Helista siis ja küsi, millal õpetaja saab tulla.

Mul on mitmed korrad olnud inimesed nii kurvad või lausa pahased, et kuidas õpetaja ei saa tulla ... Aga kuidas ma Kanadast või Pilistvere leerilaagrist siis vahepeal ära tulen, kui satub sellele ajale? Ma ei saa endale sinna asendajaid, et terve päev vahepeal matustele kihutada.

Küsimus ei ole selles, et õpetaja valiks, vaid õpetajal on kindlad päevad ja ajad täis ning mingid teised jälle kindlalt vabad.

See, et me kõik ükskord ära sureme, on kindel. On mõistlik, et me selle peale ka mõtleme ja oma lähedastele mõned olulisemad soovid selgelt välja ütleme. Vähemalt sellegi, et olen ristiinimene ja tahan kord kindlasti kristlikku matusetalitust.

Saadame vanematele koguduseliikmetele ümmargusteks sünnipäevadeks kaarte ning mõnikord meile helistatakse ja öeldakse veidi pahase tooniga, et kas te ei teadnud, et teie koguduse liige on surnud. Paraku ei teadnud. Ta maeti ilmalikult, kuna lahkunu ei olnud oma lähedastele öelnud, et ta soovib kristlikku matust. Rääkige oma lähedastega.

Kirjuta toimetajalePrindi
Samal teemal
AJAKIRJA 60+ MAINUMBER
RAAMAT "SÜDAMEST - MUIATES JA TÕSIMEELI"
Viimased uudised
Ilmateade
ETV SAADE "PRILLITOOS"
VIKERRAADIO SAADE "PÄEVATEE"
SUHTELOOD
Hüva nõuKõik
Top lood
MaaeluKõik
Pärnu PostimeesKõik
SakalaKõik
Virumaa TeatajaKõik
Järva TeatajaKõik
ValgamaalaneKõik
TarbijaKõik
SportKõik
PostimeesKõik
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE