Nõuanne: kuidas metsa pärandada?

Eveliis Vaaks
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Sven Zacek

Juhul kui eakas metsaomanik otsustab, et ta enne siitilmast lahkumist oma metsa maha ei müü, vaid pärandab selle tulevastele põlvedele, tasub nii mõndagi silmas pidada.

Metsa saab pärandada nii notariaalse testamendi kui ka koduse pärismislepinguga.

Notar Reeli Eelmetsa sõnul toimub metsa raieõiguse ja metsakinnistute pärimine samamoodi nagu muu vara pärimine. „Päritakse seaduse järgi, kui pärandaja ei ole jätnud kehtivat testamenti või pärimislepingut.”

Kui testament või pärimisleping käib ainult pärandi teatud osa kohta, siis päritakse ülejäänud osa seaduse järgi.

Kui seadusjärgseid pärijaid on mitu, kuid pärandaja soovib näiteks metsakinnistu või metsa raieõiguse konkreetsele isikule jätta, tuleb teha testament või sõlmida pärimisleping. „Testament ei piira vara omaniku õigust oma varaga kuni oma surmani tehinguid teha, sest testamendiga teeb pärandaja korraldusi oma surma puhuks ja testamendis nimetatud vara omanikuks saavad pärijad pärast pärandaja surma,” selgitab Eelmets.

Eelmetsa sõnul on mõnel juhul testamendi tegemine väga arukas ja hoiab tulevikus palju probleeme ära. „Testament on mõistlik teha näiteks abikaasadel, kelle kõik lapsed pole ühised, sest pärimisseaduse kohaselt pärib esimesena surnud abikaasa surma korral vara kauem elanud abikaasa koos varem surnud abikaasa kõigi lastega,” räägib ta.

Samas tuleks arvestada ka sellega, et seadusjärgsel pärimisel peavad pärijad esitama dokumendid, et pärandaja sugulaseks olemist tõendada. „Kui inimesed pole sündinud, surnud, abielu sõlminud ega lahutanud Eestis, on neid dokumente mõnikord väga raske esitada. Mõnel juhul on selliste dokumentide saamine suisa võimatu,” teab Eelmets.

Testamendi teeb notar

Kui metsaomanik tahab teha testamendi, tuleks pöörduda notari poole. Notar on spetsialist, kes oskab pärandaja soovid dokumenti kirja panna sellisel moel, et need tulevikus vastavalt pärandaja soovile ka realiseeruksid.

„Notariaalselt tõestatud testamendi kohta on andmed pärimisregistris ja kui testaatori ehk testamendi tegija käes oleva testamendiga ka midagi juhtub, leitakse notari säilitamisele kuuluv testamendi eksemplar pärast testaatori surma üles,” kinnitab Eelmets.

Et testament on salajane dokument ja notaril on vastavalt seadusele saladuse hoidmise kohustus, ei tohi notar pärandaja eluajal testamendi kohta kellelegi andmeid anda.

Pärimisseadus näeb ette ka koduse testamendi tegemise võimaluse. Kodune testament võib olla tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud või omakäeliselt kirjutatud testament. „Koduse testamendi puhul ei tohi unustada, et see kaotab kehtivuse, kui selle tegemise päevast on möödunud kuus kuud ja testaator sel ajal elab,” selgitab Eelmets.

Pärimine võib haavad lahti kiskuda

Foto: PP

Kahjuks võib pärandamine lähikondlaste seas ka probleeme ja eriarvamusi kaasa tuua. Psühholoog Monika Luige (pildil) sõnul on pärandamisel tekkiva tüli põhjused seotud enamasti peresuhetega. „Küsimus pole niivõrd vara jagamises, kuivõrd kellegi eelistamises ja riivatud õiglustundes,” räägib ta.

Peresuhetes esineb Luige sõnul tihti õdede-vedade rivaliteeti ja armukadedust ning vahel võib seda olla isegi pärandaja abikaasa ja laste vahel. „Kui täiskasvanud inimestena on lähisugulased võib-olla juba aastakümneid eraldi elanud ja üldiselt on peresuhted korras, siis vara jagamisel võivad vanad haavad veritsema hakata. Näiteks tunneb keegi, et juba lapsena eelistati seda teist. Keegi tunneb, et on panustanud pärandaja eest hoolitsemisse hulga rohkem kui see, kellele näiteks rohkem pärandatakse,” selgitab ta.

Pärandamisel ei ole küsimus niivõrd varas ja rahas, kuivõrd emotsionaalses tunnustuses, tähelepanus ning hoolimises. „Kui peresuhted on tegelikult heas korras või kui vanad haavad on läbi arutatud, suudavad inimesed need küsimused siiski rahumeelselt lahendada või vähemalt pärandaja otsusega leppida,” lisab ta.

Kõige lihtsam on probleeme vältida nii, et tuleks oma emotsioone teadvustada ning teiste süüdistamisest hoiduda. „Samuti tuleb mõista oma tunnete tegelikku põhjust. Praktilise lahendusena sobib ka rääkimine,” ütleb ta.

Psühholoogi sõnul aitab juba eos probleeme ennetada ka see, kui kõik osapooled tulevad kokku ning arutavad, milline võiks siis sobiv lahendus olla. Selline, mis kõigile õiglane tundub. „Sel juhul on tõenäosus suurem, et võimalik konflikt suudetakse kenasti ära lahendada.”

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles