Kuulasin raadiost teadussaadet. Teemaks oli väikelastele juttude jutustamine. Teadlased on kindlaks teinud, et õhtune jutulugemine mõjub lastele hästi, nad jäävad paremini magama, on rahulikumad ja üldse tublimad kui lapsed, kellele ei loeta raamatut ega jutustata lugusid.
Võttis sõnatuks. Oleme jõudnud ringiga tagasi kohta, kus olime alles paar põlvkonda tagasi. See on ju ammu teada ja isegi tõestatud praeguse vanema põlvkonna peal, kellele lauldi unelaule ja räägiti muinasjutte – nad on siiani elus ja eluga hakkama saanud.
Praegu on juba nelja-aastasel lapsel kõrvaklapid kõrvas. Kas ta ei tahagi sõna kuulata? Ma ei mõtle sõna kuulamise all heaks lapseks olemist, vaid verbaalset informatsiooni vastuvõtmist oma vanematelt, sugulastelt, õpetajatelt. On see juba lootusetu minevik?
Mõned lapsevanemad panevad onu Remuse plaadi peale ja pooleks tunniks on rahu kas just maa peal, aga korteris kindlasti. Aga see ju tüütab lapse pikapeale ära!
Proovisin juttude toimimist oma lastelaste peal, üks on kahe-, teine nelja-aastane. Andrus Kivirähki eelviimast lasteraamatut lugesin. Ja mis toimus! Nad ei olnud paigal, selles eas lapsed ei saagi motoorselt paigal olla, nad nihverdasid, ronisid mu ümber.
Tõsi küll, ma lugesin diivanil lamades, mis ka näitab üht-teist. Aga see-eest millised näod lastel olid! Milline tähelepanu ja lausa füüsiline kaasaelamine! Muidugi tuli ilmekalt lugeda, nagu paremad õhtujutu lugejad raadios teevad, aga see käib asja juurde.
Lugesin juttu ja lapsed kuulasid kaks ja pool tundi järjest. Raamatu võtsime läbi kaanest kaaneni. Viibisime kolmekesi selle aja kusagil mujal, kusagil eemal, veetsime need tunnid huvitavas ja haaravas maailmas.
Kuhu on jäänud käekiri?
Veel üks asi hakkab tänapäeva inimesel käest libisema – see on kiri, täpsemini käekiri. Kes tunnevad sellest eriti puudust?
Need, kes on oma klientidega otsesuhtluses. Advokaadid näiteks. Oma kliendiga on neil otseside juba katkenud.
Võtame inimese, kellel on mure ja ta tahab (õigus)abi saada. Või siis inimese, kes on ühiselu normide vastu eksinud ja jurist tahab temaga rääkida, teda kuulata, vaadata, tema kehakeele järgi mingi arvamuse tema kohta kujundada.
Aga ennäe, inimest polegi, selle asemel lükatakse laua taga istujate vahel arvutist trükitud pabereid ette.
Kus on käekiri, isiku oma käega kirjutatud kiri? Milline allikas oli see inimese tundmaõppimisel! Nüüd klikitakse, impersonaalne tekst on ees, milline inimene selle taga on. Kuidas ta välja näeb, tige või leebe, enesesse süvenenud või sissepoole elav? Käekiri ja üldse kirjade kirjutamine, jõulukaardigi toksime näppudega, on iganenud rudiment. Nagu sabakont.
Tuim infoajastu
Kirjanikud on teadagi sõna suhtes tundlikud inimesed. Loomulikult on nad ühiskonnatundlikud.
Üks 60aastane Siberi kirjanik on arvamustes väga karm. Ta kurdab lugeja kadumise üle. Tuim, ükskõikne infoajastu stiihia lämmatab, võrdsustab kõik. Me elame enesekindlas ja mäluta, igasugust väärtuste hierarhiat eitavas maailmas. Inimene on infotulva all kurdiks muutunud, jämedaks, madalaks ja keskmikuks. Tal pole selget ettekujutust iseendast – kes ta niisugune on? Religioonist pole tuge, perekonna roll ja ülesanded on muutunud – pole enam see, on hoopis teistmoodi. Pole, mille külge klammerduda, pidepunkte pole.
Hiinlased soovitavad vaenlasel elada muutuste ajajärgul – see olevat hirmus elu.
Tarbimise karjamaailm oma massikultuuriga on poolikute, hallide inimeste, imitaatorite ja isehakanud korüfeede pidutsemine.
Kui laps ei astu lävepakust üle, vaid jääb sellele istuma, siis ta kasvamine lakkab ja ta jääb kääbuseks. Kahjuks on miljonid noored tänapäeval juba sellele lävepakule istunud.