Paanikas naine pöördus Hispaaniast tulles südamearstile

37aastane naine tuleb kabinetti  koos sõbrannaga, kes on haigla meditsiiniõde. Et kas saaks kohe, häda on suur, vaja kiiresti abi. Abivajaja on samavõrd erutatud.

Eelmisel õhtul olla tal süda väga kloppinud ja õhupuudus tekkinud. Siiamaani klopib. Oli erakorralise meditsiini osakonda pöördunud, kus diagnoositi  ärevushäireid ja neuroosi, anti rahusteid saadeti ära.

Katsun tal hoogu maha võtta. Mis siis juhtus? Katkendlik, hakitud jutt, sidesõnadeks on ohkamiste vahele poetatud „paha-paha”. Oli Hispaanias puhanud ja kolm päeva tagasi koju jõudnud. Juba seal oli halb hakanud: süda kloppinud, hingata olnud raske, valu oli rinnus, vererõhk tõusnud 150/100, õudne nõrkus, peavalu.

Kodus hakkas naisel uuesti halb: mingid hood käivat peal. Kaks päeva tagasi oli kolm korda kiirabi käinud.

Tohoh, Harju kiirabi, on ikka kannatust!

Saladuslik põhjus

Vaatan kiirabi kolme kollast kaarti. Kahel on diagnoosiks ärevushäired, ühel neuroos ja stressireaktsioon. Antud rahusteid ja sõidetud minema. Nüüd kabinetis istudes on nutt kohe valla, erutatud, näost punane, ei suuda rahulikult istuda, „ploho mne, ploho”. Vererõhk on normis. EKGs pole samuti muutusi.

Kutsun teda saatva meditsiiniõe kabinetist välja, räägime koridoris.

„Öelge mulle otse ja ilma keerutamata, mis tal seal Hispaanias juhtus? Sellest alustame, ma ei saa teda aidata, kui ma põhjust ei tea, see inimene on endast väljas, saate aru!”

Agressiivsusele peab adekvaatselt vastama, nunnu-nunnu, tossa-tossa ei vii kuhugi. EMO, kiirabid, õhtused hood, „paha-paha”, suremas!

Haigla meditsiiniõde räägib: „Ta lennanud esimest korda lennukiga, üldse esimest korda, kujutate, Hispaaniast koju. Ja veel lapsega, kuueaastane tütar oli ka kaasas! Lennukis oli mõlemal paaniline hirm, lihtsalt lendamise ees ja kõik. Kogu jama oli sellest alanud.”

Heakene küll, see on jutuks hea, aga mis ikkagi tegelikult juhtus? Raske stress, see on selge. Perekonnas ja tööl aga pidi kõik korras olema. Kui inimene ei räägi, järelikult salamure. Kas keegi ähvardab?

Hoopis narkodiiler?

Kuna  ta tahab igal juhul praegu haige olla, kutsub kolm korda päevas kiirabi, kahel korral haigla valvetuba, järsku on narkodiiler? Nüüd on mingi vahelejäämine, ilge jama tulemas ja päästerõngana terendab haigus.

Sama utoopilisena kui narkodiileri variant, torkas mul pähe kopsuarteri trombemboolia võimalus. Üks tuhandest, tõenäosus 0,001 protsent. Kui lennukis lähevad jalad paiste, tromb jõuab sääreveenist kopsuarterisse ja hapnikuvaegusest hakkab katus sõitma. Hüpoksiast selline psühhootiline seisund on teoreetiliselt võimalik, meditsiinis on tegelikult kõik võimalik.

See tundub ebareaalne, aga mõte jäi siiski painama. Saadan naise juba teist korda haigla valvetuppa, seekord konkreetse eesmärgiga – lülitada välja kopsuarteri trombemboolia võimalus. Järgmisel päeval on naine mul taas kabineti ukse taga.

Eelmisel päeval tehti valvetoas kopsukompuuter, kõik oli korras ja naine lasti tulema. Diagnoosiks fikseeritud neurootiline häire.

Veel samal õhtul kutsutakse kiirabi jälle välja. Kõik kordub: sama hoog, paha olla „voobštše ploho!”. Kollasele kiirabikaardile kirjutatakse diagnoos: ärevushäired. Raviks kirjutati südamerütmi aeglustavat ravimit.

Kogu tõde

Patsiendi minu juurde toonud meditsiiniõele ütlen: „Saatke ta närviarstile, psühholoogile, psühhiaatrile, aga mitte enam siia. See on stress-reaktsioon, puhas ärevus ja paanikahood.”

Närviarst asub tegevusse. Kompuuter ja muud närviuuringud. Kõik on korras. Närviarst jäi neuroosi juurde pidama. Õhtused kiirabid on puhas paanika.

Paar päeva hiljem trehvan koridoris kokku naise eestkostjaga, meie haigla meditsiiniõega. „Kuidas olukord on, kas ta on maha rahunenud?”

„No veidi jah, eile nägin teda lapsega õues jalutamas.”

Nädala pärast on Hispaaniast koju jõudnud naine mul uuesti kabinetis. Tunnen tema tervisliku seisukorra vastu huvi, küsin selle kohta. Veel nädal ja tõde on selgunud.

Patsient oli meditsiiniõele kui sõbrannale siiski loo ära rääkinud. Ta oli Hispaanias arsti juures käinud, kuna päikesest ja pikkadest spaakümblustest oli tal pea pööritama hakanud. Arst oli soovitanud mõned südameuuringud teha ja kuna kindlustus oli olemas, siis naine oli need ka põhjalikult läbi teinud. Aga ärasõidupäeval selgus karm tõsiasi: kindlustus oli tegelikult lõppenud ja talle esitati arve. Eurode hulk sel paberil oli karm. See võttis jalad alt ja viis ta endast välja. Järgnevat me juba teame.

Loe teemast pikemalt jaanuarikuu ajakirjas 60+ ilmunud südamearst Rein Vahisalu artiklist „Närviline süda“