Ühel hetkel hakkab painama mõte, et kõik mu töö ja senised saavutused tuleb kellelegi teisele üle anda. Kas tõesti on saabunud aeg eelmisest elust lahti lasta? Kuidas teha seda väärikalt?
Mind sunnitakse töölt lahkuma, mida teha?
11. jaanuar 2016, 08:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On kulutatud aastaid, et end üles töötada, on veedetud unetuid öid, peetud kirglikke koosolekuid tõestamaks, et „minu idee just minu esituses” on tõeline rosin. Kas nüüd ongi „täname, et läbi astusite” aeg käes?
Mis siis sellest kõigest alles jääb? Kas vaid mälestus, et mina „olin siin põhitegija”, ja teadmine, et teised ajavad asja edasi, „muidugi mitte nii hästi”, nagu seda tegin mina.
Me õpime elus palju, kuid tööst, eriti elutööst lahtilaskmise tarkus jääb millegipärast tagaplaanile. Ja see hetk saabub üsna ootamatult. Me ei tea, millal ilmub välja aktiivsem ja tegusam noor kolleeg, kes on innukalt valmis meie tööd ja tegemisi jätkama.
Paraku ei juhtu see alati meile sobival ajal ning meie initsiatiivil. Muidugi oleks ideaalne, kui tunneksime äkki hommikul, et võiks äraminekule mõelda, et just eelmisel päeval suhtlesin ühe eriti sümpaatse kolleegiga, kes oli valmis minu ideed ja lippu edasi kandma. Ta nõustus tegema usinasti „kõike, nagu vaja” ja mitte mingit isetegevust harrastama.
Tavaelus on asjad karmimad – kõik ei juhtu meile sobival ajal, harva võtab töö üle inimene, kes meile kohe meeldib või kellesse usume. Vähe sellest! See, kuidas elutöö jätkaja kavatseb asja edasi arendada, tundub nagu „hakkaks saba koera teejuhiks”.
Kuidas leppida karmi elutõega?
Kas me peame armutu elutõega leppima? Kuidas on üleüldse võimalik, et ma sattusin ootamatult niisuguse valiku ette? Miks elu on üldse nii halastamatu? Miks mind varem ei hoiatatud, et oleksin saanud end ette valmistada?
Tegelikult on terve senine elu meid selleks olukorraks ette valmistanud. Oleme lihtsalt seda eluaspekti ignoreerinud. Iga päev jätab hulk inimesi oma tööga hüvasti. Millalgi lahkusid ametist ka meie vanemad kolleegid. Me pole oma suures töötuhinas lihtsalt osanud seda oskust mõtestada ega omandada. Nüüd oleme ühtäkki fakti ees, et peame ise nuputama parima viisi, kuidas „töömärkmik teise inimese kätte usaldada”.
Kas töölt lahkumise kriis on möödapääsmatu? Kas see teema on kõigile niisama valus kui mulle?
Sugugi mitte. Esiteks tuleb endalt küsida, kas see töö on mu ainus verstapost või olen oma elus varemgi mitmeid pöördeid teinud. On hästi teada, et kui oled elu jooksul mitmete asjadega tegelnud, siis ühelt töölt teisele minek juba tõi endaga kaasa mingi ameti mahajätmise. Ja see on väga väärtuslik kogemus. Tänu sellele kogemusele tead, mida tookord tegid ja kui kergelt või keeruliselt see siis kulges.
Võib olla petlik, et tookord mõtlesid lihtsalt uutele tegemistele ja väljakutsetele ning seetõttu ei jätnud vanast tööst lahtilaskmine halba emotsiooni. Aga ka nüüd on ju tegemist sama situatsiooniga. Küsimus pole mitte niivõrd tööga hüvasti jätmises, vaid selles, et lihtsalt pole võimalik midagi sama väärikat või paremat asemele leida. Ja tulebki lihtsalt „siin ja praegu” elama õppida. Tuleb valida uusi tegemisi vastavalt oma võimetele, vanusele ja huvidele. Ehk on sinu pikaaegsele tööle leitud nüüd parem vedaja. Aga samas on palju teisi valdkondi, kus just sina saad nüüd „see parim” olla.
Kellega end võrrelda?
Kellega me end võrdleme? Inimese sees on peidus mehhanism, millega me end omavanuste inimestega võrdleme ja paljuski neilt õpime. Kui muidugi on, mida õppida. Seesama mehhanism kaitseb meid ka selle eest, kui kogemata hakkame tunduvalt nooremate ja võimekamate inimestega võidu jooksma.
