Jõuluvanast Lagerfeldini: Volli Käro “Leping” “3 õega”

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
30. detsember 2015 09:41
Volli Käro tähistas sel aastal oma 75. sünnipäeva. Ta teeb jätkuvalt kaasa koduteatri premeeritud lavastuses „3 õde“ ja ootel on roll 2016. aasta suvelavastuses Andrus Kivirähki romaani „Maailma otsas“ põhjal. | FOTO: Arvet Mägi

Rakvere teatri kuldvara Volli Käro lavavorm lööb pahviks. Tema mängus on sügavust ja kergust, lõpmatult pooltoone, lugematult traagika- ja koomikavarjundeid. Mängu ilule annavad kaalu poolsada aastat teatriteed ja 75. sünnipäev.

Aasta 2015 saab varsti läbi. Lõpetasite selle aasta viimase rolli – jõuluvana - lavastuse “Hansuke ja Greteke” väikestele vaatajatele. Kui palju jõuluvanasid kokku tuleb?

Oi, neid on palju! Ükskord arvestasin, et ühe jõululavastuse kümnepäevase mängutsükli jooksul andsin lastele 2000 pakki. Kaks etendust päevas, iga järel tuli jõuluvana ... On kodusid, kus tahetakse, et just mina pean jõuluvanaks tulema.

Missuguseid lapsi on jõuluvana enda ees näinud ja mis mõtted mõelnud?

Igasuguseid lapsukesi on. Mõnikord mõtled, et oi-oi-oi ... Lõppude lõpuks on see ju üks mäng, mis on iseenesest väga ilus, ja lapsed saavad esineda. Lapsed on muutunud julgemaks. Kui aastaid tagasi läksid paljud paanikasse ja hakkasid nutma, siis praegu on seda vähem.

On imelisi lapsi, kel silmad säravad, et ta saab esineda. Maakooliõpetajad on hästi tublid. Rivistatakse lapsed üles ja nad laulavad koos ilusasti. Väga vahva on. Üks poiss ütles, et võib trikki teha. Viskas ennast selili maha. See oli tema trikk.  Ühe kooli poisid olid nii terased ja küsisid minu käest mõistatusi. Vastasin meelega valesti, siis nad olid nii rõõmsad.

Aga mõnikord lapsed ei olegi õppinud. See pole nende süü. Mõtlen, miks vanemad neid ette ei valmista. Kodune kasvatus jätab teinekord ikka soovida ... Aitäh on väga raske tulema, seda peab alati meelde tuletama. Mõned lapsed on jälle ääretult viisakad. Silitan neil pead ja kiidan.

Nüüd on teatris kingiks mõni lavalooga seotud asjake, aga varem oli kommituutu. Mäletan, et kord tuli üks poiss minu juurde, ei tere ega midagi. Küsisin, kas salmi loed. Raputas pead. Kas laulad siis? Pearaputus. Äkki tantsid? Ikka sama. Soovitasin, et järgmine aasta ikka õpi, ja andsin paki. Võttis selle krauhti vastu, astus paar sammu edasi, vaatas neid komme, tuli tagasi ja virutas kommipaki kotti tagasi ...

Aastal 2015 mängisite teatris kahte suurepärast rolli, üks neist Ferapont Andres Noormetsa lavastustes “3 õde”.

See oli mu taaskohtumine “Kolme õega”. Oli väga huvitav, kuidas lavastaja Andres Noormets nägi seda asja. Nad küsisid proovis minu käest, et mis siis – aastal 1971 - oli. Ütlesin, et siis oli ikka Moskvasse, Moskvasse! Seal oli väga tugevalt sees, et tõesti tahetakse minna. Moskva oli tohutu kultuurimetropol. Käisime üsna tihti Moskvas etendusi vaatamas, olid niisugused loomingulised komandeeringud.

Selle lavastusega on asjad teisiti. Mõtlesin, et lavastajalt nõuab tõelist kõrgpilotaaži siduda see aeg, need inimesed ja kasvatus praeguse suhtumisega asjasse, et on igatsus küll, aga keegi ei võta midagi ette, on loid olemine.

Huvitav on see, et vanemad inimesed ei võta seda lavastust vastu, aga noored küll ...

Volli Käro lavastuses "3 õde"

Teine võrratu roll oli mitu aastat täissaalidele mängitud lavastuses “Leping” - ilus partnerlus Märt Avandiga, mis lõpetas lavaelu teie juubelietendusega.

Sellest, et “Leping” lõppes ära, on ühtepidi kahju, kuigi ma juba kevadel pakkusin, et kuule, Märt, kui sa ei jaksa Pärnust sõita, siis ... Aga otsustasime mängida juubelini.

Selle koosmänguga oli nii, et vahel olen olnud enne etendust nii väsinud, aga kui Märt juba laval sisse tuleb, vaatan talle otsa ja mul on nii hea olla ja ma tean, et ta on nii kindel partner. Mul on paar korda juhtunud, et äkki ei mäleta, kuidas tekst edasi läheb. Ta alati ütleb: “Volli. Ära muretse, mina aitan sind välja!” Vahel olen ise ka joone peale saanud.

Volli Käro ja Märt Avandi lavastuses "Leping".

Mul on siis nii kahju selles, et juhtus ... Aga seda on suurtel meistritel ka juhtunud. Mäletan, et olin Kaarel Karmi Pearu monoloogist nii vaimustuses, et läksin uuesti vaatama. Ja tema jalutas lihtsalt lavalt minema. Hiljem kuulsin, et tal ei tulnud meelde. Võib-olla ta oli sama vana kui mina praegu.

Olen “Lepingule” saanud fantastilist vastukaja. Tänaval on päris võhivõõrad inimesed tänanud. Üks noor tüdruk kallistas pärast Viimsis antud etendust, pisarad silmis. Olen küsinud, mis neid nutma ajab, aga keegi ei ole mulle täpselt öelnud ...

Tahtsin seda tõestada selle tükiga, et lõppude lõpuks on kõik inimesed, kõik suhted on inimlikud, olgu Lääne-Euroopast või Ida-Euroopast.

Kui ma rollis ülbitsen selle noormehega, meeldib mulle Märt sel ajal - kuidas ta sisemise kindlusega talub seda narri vanameest. See on väga kihvt. Tahaksin Märdiga veel midagi koos teha.

Teid on näha olnud ka seriaalides ja filmis. “Seenelkäigus” jättis Karl väheste kaadritega uhke mulje.

See oli vahva jah. Kui kostüümi selga panin, jäi üks noormees lausa seisma: “Lagerfeld!?!” Ausalt öeldes pole ma moeasjaga väga kursis ega teadnud ise midagi. Hiljem hakkasin vaatama, et oli jah niisugune mees ... Seal oli üks stseen, kus oli ka tekst, aga see lõigati välja. “Vanades ja kobedates” oli ka üks stseen, mille mõttest ma väga aru ei saanud. Läksin filmi südamevärinaga vaatama ja kui nägin, et see stseen oli välja jäetud, oli mul väga hea meel.

Seriaalis mängimine mulle väga ei meeldi. See käib nii kiiresti ja kähku ... Aga tänapäeval vist ongi nii, et kui sa teles ei esine, siis sind ei ole lihtsalt olemas ... suurema publiku jaoks.

Kuuldavasti on saabuval suvel taas teatris roll tulekul – kas saate sellest juba midagi lähemalt rääkida?

Mõtlesin, et ei võta enam ühtegi suveprojekti vastu, sest tahan ikka Hiiumaale minna, aga Raivo Trass mu ära rääkis. Andrus Kivirähki “Maailma otsas” on ju nii hea materjal! Eks ma siis pean ohverdama ühe kuu ... Kuigi ma just maikuus tahan Hiiumaal olla, siis, kui kõik tärkab. Kui ükskord sinna jõuan, kõik kasvab ja on käest ära läinud aias. Aga tore ka, kui teatris vajatakse.

Nii et suvekodu Hiiumaal peab taas ootama. Mullu suvel oli vist veidi rohkem aega selle armsa paiga jaoks.

Küll see oli Hiiumaal kultuurirohke suvi! Seal on Homecoming festival. Tõelised kammermuusika virtuoosid sõidavad sinna kokku kontserte andma. Oli Inglismaalt, Itaaliast ja Moskvast ... Vapustavalt hea kontsert oli, kus mängiti Bachi. Mees mängis tšellot, naine viiulit ja klaver oli ka. Klaveril oli niisugune vanaaegse pilli kõla ja see mängis ootamatult kaasa. Muusikas oli mehe ja naise vaheline dialoog. Põnev oli vaadata, kuidas üks võttis teiselt üle. Mõtlesin, et teatris on täpselt seesama. Kui viiul ja tšello lõpetasid dialoogi, siis klaver oli nagu lepitaja. See oli imeline.

Teisel õhtul oli kontsert vanas villalaos, kus pääsukesed lendasid sisse-välja ja pääsupojad hakkasid muusikale kaasa vidistama. Sellest sündis vaimustav kooslus. Laetala peal istus kolm pääsukest hagu frakis ...

Nägin moodsa tantsu etendust ja ühe inglanna lugu, millest ma hästi aru ei saanud. Draamateatri etendus “Vennas” Kalana paadikuuris oli väga hea. Tapvalt hea Margus Tabor oma Mamma-lugude tükiga! Ja kohalikud harrastajad oma meeletu mängulustiga!

Mul on väga hea meel, et olen nüüd ametlikult kuulutatud suvehiidlaseks: Hiiumaa leht kirjutas, et suvehiidlane Volli Käro tähistas 75. sünnipäeva. See on üks aunimetus tegelikult.

Juubelietendus “Leping” oli suurepärane. Aga kuidas sünnipäevalapse roll õnnestus?

Ma kartsin seda tähistamist, olin selle pärast pinge all, aga sünnipäev kukkus vist kenasti välja. Olen kuulnud niisuguseid vastukajasid. Täitsa vahva, et sai ära tehtud.

Olin enne etendust juba kell viis majas. Ja läks hommikul kella viieni. Viimaks jäi ainult fänniklubi – noored laulsid puhketoas võidu kitarride saatel. Arvasin, et niisama laulavad, aga selgus, et nad esinesid mulle ...

Teile kohe istub koostöö noortega ja noortel teiega. Mängisite üleeelmisel suvel Rakvere Linnanoorte Näitetrupi lavastuses “Helen”, mis valmis Elo-Maria Rootsi teose “Vaimude jaam” põhjal.

Olen neist nii vaimustatud. Nad võtavad mind nagu omasugust. See oli vahva küll. Teelekene saatis sünnipäevaks sõnumi, et Volli, ole ikka tubli ... Fred õnnitles, sattusime poes kokku.

Olete olnud Rakveres näitleja üle poole sajandi.

Volli Käro esimene aasta teatris (1965)

Jah, aastaks mind proovile ja katseajaga siia võeti. Ise ka imestan mõnikord, kuidas ma olen jäänud niimoodi siia teatrisse. Aga nii on läinud.

Mõtlen, et Panso ei võtnud mind lavakooli vastu, aga sellest lennust ei ole vist enam ühtegi tegevnäitlejat alles. Okas vist ikka jäi sellest hinge, et niimoodi läks. Mingil ajal olin küll isegi rõõmus, et mul pole mingit kooli, aga tegelikult eks ta oleks ära kulunud küll.

Ühtepidi olen rõõmus, et sattusin siia teatrimaailma, teistpidi mõtlen, kui palju ilusaid asju oleks võinud teha, kui oleks olnud sobivam koostöö lavastajatega. Tegelikult ma ei saa nuriseda. On olnud suurepäraseid kokkusaamisi.

Kuidas tähistate tavaliselt jõule ja aastavahetust? Kas olete abikaasaga Rakveres või Hiiumaal?

Kodus Rakveres. Poeg tuleb ka siia. Minul on kohustuslikud jõuluvanad, niikaua nemad ootavad, kuni ma tagasi jõuan. Siis on ühine õhtusöök. Hommikul käime koos surnuaial Haljalas. Kinke jagame ka.

Vana-aasta õhtul on ka ikka keegi külas. Väljas käimine pole meil kunagi kombeks olnud.

Ilus aasta oli kokkuvõttes.

SAADA E-POSTIGA PRINDI ARTIKKEL