Krooniline ja ravimatu põiehaigus, mis võtab eluisu

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
14. detsember 2015 08:20
Põis. | FOTO: PantherMedia / Scanpix

Interstitsiaalne tsüstiit ehk interstitial cystitis-IC on ravimatu ja sageli piinavate valudega kulgev põiehaigus, mille tekkepõhjused on teadmata, kuid mille lõppfaasis võib põis hakata kokku tõmbuma. Kahjuks on haigus Eestis aladiagnoositud ja kui krooniline põiepõletik antibiootikumidega ei leevendu, jääb haige oma murega aastateks või aastakümneteks üksi.

Haigust nimetatakse kroonilise põievalu sündroomiks, sest põletikunäitajaid uriinist IC korral ei leita, küll aga punaseid vereliblesid, mis on sageli üks IC tunnus. Haigust peetakse autoimmuunseks, kuid tegu pole psühhosomaatilise haigusega, nagu näiteks närviline põis, vaid see on meditsiiniliselt diagnoositav. Kuigi stress mõjub ka IC-põiele halvasti, siis vähem närviline elu kedagi terveks ei ravi.

Esimene Eesti arst, kes 1990. aastate keskel IC-diagnoose panema hakkas, oli tol ajal Tartu Ülikooli Kliiniku uroloog Gennadi Timberg. Praegu Lääne-Tallinna keskhaiglas ja erakliinikus MedTIM uroloogina töötav Timberg omandas Soomes ja Rootsis erialastel täiendustel diagnostika ja õppis IC-patsientidele tehtavat ravi.

Diagnoos võtab aega

„Diagnoosi panek on IC korral alati suure küsimärgiga,” lausub arst. „See võtab palju aega, sest kõigepealt tuleb paljud muud võimalused välistada.”

Näiteks tavaline põiepõletik, aga ka klamüüdia, urea- ja mükoplasma, pärmseen Candida, herpes ja HPV-viirus, põiekivid, urogenitaalsed väärarengud, endometrioos, vaginaalsed seenhaigused, emakakaela-, emaka- ja munasarjavähk, üliaktiivne põis, meestel eesnäärmeprobleemid, põiekasvajad, vaagnapõhjalihastega ja seal ümbruses olevate närvidega seostuv valu.

„Naistel on füsioloogiliselt lühike kusiti, mistõttu kõigepealt tuleb kindlasti vaginiidid ja uretriit ehk kusitipõletik välistada,” täpsustab uroloog. „Kui naisel on iga kord pärast vahekorda voolus, tuleb kontrollida ka meespartnerit, sest seen- või suguhaigus võib anda ka uroloogilisi sümptomeid.”

Uroloogid nii Saksamaal kui ka Ameerikas panevad üldjuhul diagnoosi hüdrodistentsiooni ehk anesteesia all tehtud põievenituse tulemusel, kui põieseinas on näha IC-le iseloomulikke pragusid, mõnel juhul kasutatakse põievenitust ka ravimeetodina.

Doktor Timberg sõnab, et esimene eelistus peaks olema siiski tsüstoskoopia ehk imepisikese kaamera viimine kateetri kaudu põide, lisaks vajadusel põie limaskestast proovitüki võtmine. Sageli on võimalik kahjustust juba sel viisil näha ning kuna tsüstoskoopia pole valulik ja kestab vaid mõne minuti, on vajalik vaid lokaalne anesteetikum.

SAADA E-POSTIGA PRINDI ARTIKKEL