Leina või kaotusekurbust kogevad ühel hetkel kõik

Peres suri inimene. Pereisa ei suutnud sellega leppida, läks mulla juurde ja palus, et talle toodaks imeravim, mis võluks kalli inimese teispoolsusest tagasi. Mulla vastas: „Äratan surnu ellu siis, kui tood mulle vett selle pere kaevust, kus pole keegi kunagi ära surnud.”

Mees jooksis läbi terve küla, ent mitte kusagilt polnud võtta mulla nõutud vett, sest igas peres oli keegi millalgi ära surnud ja inimesed kogenud sedasama leina, mida tundis parasjagu pereisa.

Psühholoog Anneli Salgu sõnul on idamaine lugu hea näide, et kõik puutuvad millalgi leinaga kokku ning mida küpsemalt sellesse suhtuda, seda kergemini saab kaotusvalust üle.

Kriis on alati ootamatu

Paljudele toob kriisi näiteks lemmiklooma surm: inimene tunneb, et hing on suure trauma saanud. Aga näiteks lähisugulase surma korral ei kogetagi kriisi, sest ei oldud kadunukesega kuigi lähedane. „Kriis on psüühikareaktsioon raskele sündmusele, kus pole võimalik varasemale kogemusele toetuda. Kui kogeme kriisi, siis meie psüühika muutub,” räägib Salk.

Tema sõnul kaitseb psüühika inimest sel moel, et sündmuse raskus jõuab inimeseni järk-järgult leina, kurbuse ja kõigi tunnete näol, mis sündmuse läbielamisega kaasnevad. „Kui sisemises kriisis olija paneb ise endale sildi, et on näiteks sellises vanuses ja eluperioodis, et ei saa enam oma elu elada nii, nagu tahaks, siis välise kriisi mõjuga ei osata arvestada.”

Taolistes kriisides on inimese psüühiline maastik nii häiritud, et ei osata rahulikult vanaviisi edasi elada, sest kõik on muutunud. Traumaatilistest kriisidest kõige raskemaks peetakse lähedase inimese surma, suurt tervisemuudatust või kodu kaotust.

Kriis on pikk protsess

Kui kaotame lähedase või toimub elu väga muutev sündmus, siis esimese hooga võib tekkida šokk. „Isegi kui teatakse, et lähedasel on haigus ja ta võib surra, võib meid siiski tabada šokk, kui see õudne sündmus on lõpuks käes,” räägib Salk.

Šokireaktsioon võib kesta minuti, tunni, kaks. Sel hetkel pole Salgu sõnul mõtet püüda mõelda positiivselt või asjadele selgitusi leida, vaid on vaja aeg maha võtta ja lähedastelt toetust paluda. „Šokireaktsiooni võib tõlgendada kui endaga vaikselt olemist. See on varajane kriisifaas. Pärast šokki tekib enamasti palju küsimusi: miks see juhtus, miks minuga ja kas oleksin saanud midagi teisiti teha,” ütleb Salk.

Palju tuleb ette enda ja teiste süüdistamist. „Varajases reaktsioonifaasis võib esineda unehäireid, hirmufoon on tugev ning erutuslävi madal. Võib juhtuda, et ei julgeta mõnda aega pimedas magada ja kardetakse vaikust. Enamasti kestab see faas nädal-kaks, mõnel lõpeb suisa paari päevaga,” räägib Anneli Salk.

Nädalate pärast asendub varajane reaktsioonifaas hilisega: kaovad mõtted, et miks ma nii tegin või ei teinud ning asemele astub kurbus või viha. „Viha võib tekkida siis, kui kadunukesega jäid asjad lõpetamata või klaarimata. Viha võib tunda ka meditsiinitöötajate vastu, et miks nood ei teinud kõike piisavalt. Selles faasis elatakse läbi erinevaid tundeid,” lisab psühholoog.

Hiline leinafaas kestab mõnest nädalast kuni aastani või võtab isegi mitu aastat aega. Lõpuks hakatakse pikkamisi sündmusi läbi töötama, analüüsima ja tasapisi ka leppima, et tegu on paratamatusega ning elu läheb edasi. „Leppimine ja paratamatuse tunne hakkab endas kätkema raviefekti,” selgitab Salk.

Anneli Salgu sõnul oleneb surmale reageerime palju sellest, kui küps on inimene psühholoogiliselt, kui palju ta iseennast tunneb, kui palju tal on elus enne kriise olnud ja kui hästi ta on nendega hakkama saanud.