Kaido Soom, Tartu ülikooli praktilise usuteaduse lektor, arutles mõttekojal „Elada väärikalt, lahkuda väärikalt“ teemal, kuidas toetada surijaid ja nende lähedasi. Tema sõnul vajab haige tuge hingehoidjalt, kes on valmis haigega rääkima, kui oma lähedased selleks suutelised ei ole.
Ta rääkis, et sageli eitavad haige lähedased surma ja lükkavad surija hirmu tagasi. „Miks küsimustele ei ole lihtne anda vastuseid. Inimene vajab kedagi, kes oleks valmis ära kuulama ja vestlema,“ sõnas ta.
Selline hingehoidja peaks haiglas olema olemas nii haige kui ka lähedaste jaoks, sama moodi vajab tuge personal. Samuti võiks selle inimese ülesandeks olla surmateate edastamine.
Kaido Soom tõi välja viis etappi, mida läbib inimene, kes saab teada, et peab surema:
Inimene vajab tuge kõigil neil viiel etapil. „Tal on vaja oma viha jagada kellegagi, kes ei võtaks seda isiklikult,“ tõi ta vaid ühe näite.
Levinumad teemad, millel soovitakse kõnelda, on surmahirm, süütunne, usk, andestamine.
Soom arutles, et tihti suhtutakse haigesse kui esemesse, kes vajab ainult abi. Tegelik abi võib olla kuulamine, tema tunnete mitte tagasi lükkamine. „10 protsenti surijatest eitab oma surma ja on hea, kui keegi suudab nendega rääkida ja olla,“ sõnas ta.
Täna saab Soomi sõnul Eesti haiglates olevad hingehoidjaid üles lugeda ühe käe sõrmedel. Soomes maksab hingehoidjate tasu kinni kirik, Eestis ei ole see tema sõnul võimalik. Samuti ei saa see tulla haigekassa eelarvest. Nii on tema sõnul mõttekoht, kuidas võiks hingeabi rahastada.