Marju Kõivupuu: surma puhul küsitakse nõu foorumis, mitte eelnevatelt põlvkondadelt

Ta meenutas, et tema lapsepõlves kestsid Võrumaal matused mitu päeva – olid rituaalid, räägiti lahkunust, peeti peieid. „Läbi tegevuste aitas see inimestel välja elada leina,“ sõnas folklorist.

Tänapäeval on see tema sõnul teisiti.

Murrang toimus tema sõnul paralleelselt infotehnoloogia arenguga - kommunikatsioon muutus kogukonnapõhiselt põlvkonnapõhiseks. Nii et kui peres on surm, pöördub tänane täiskasvanu nõu ja toe saamiseks foorumitesse, selle asemel, et usaldada eelnevate põlvkondade kogemusi,

XX sajad on toonud tema sõnul kaasa surma eitamise, kuigi seda on palju nii meedias kui arvutimängudes. Ta meenutas, kuidas ta paar aastat tagasi oli tunnistajaks Tallinnas toimunud liiklusõnnetusele, kus inimene sai bussilt löögi. Kohal viibinud varateismelised haarasid telefonid, pildistasid ja hakkasid sõnumeid saatma. „See oli nende jaoks teine reaalsus,“ ütles Kõivupuu.

Rituaalide ja leinamise asemel on surmaga seonduvaks märksõnaks saanud „teenus“. „Meil on Vaibaparadiis, mõtlen, millal tuleb keegi selle peale, et võiks olla ka matuseparadiis,“ näitlikustas ta.

Samuti ei ole pruugi kalmistu enam olla see koht, kus inimest mälestatakse. Näiteks tuhastamismatus ja tuha puistamine loodusesse muudab seda, kus me inimest mälestame. Noortel on leinamine aga kolinud internetti – tehakse mälestusvideoid ja –lehekülgi.

Marju Kõivupuu sõnul võib aga komplitseeritud lein, kus tehakse miinimum ja ei lubata endal leinata, mõjuda ka tervisele.

Kõivupuu soovitas hingedeajal otsida välja vanad pildid ja tutvustada neid pere noorematele liikmetele, et nad teaks, kellest nad pärinevad.