Maailm on täis kentsakaid tüüpe

, pensionär
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Klatš töökohal. (Fotolavastus).
Klatš töökohal. (Fotolavastus). Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Kõik me käime aeg-ajalt üksteisel külas ja võtame ise külalisi vastu. Vanemaks saades piirduvad küll sellised üritused tavaliselt juubelite ja matustega, kuid sinna tuleb ikkagi kokku trobikond tuttavaid ja sugulasi ning neid, kes pole sind ammu näinud. Nende seas on väga erinevaid tüüpe.

Esimene tüüp on arvustajad. Nad peavad oma kohuseks sulle kindlasti mainida, et näed pensionäri jaoks liiga hea välja või vastupidi, tavalise eestlase õelusega, et oled vana ja kulunud. Tore on, kui sulle seda otse näkku ei öelda ja kui seda uudist pärastpoole kellegi teise käest ei kuule.

Kuulujutud on edukad pikamaajooksjad, nad ei heitu ei ajast ega teekonnast. Parim, mida sel juhul teha saad, on mitte võtta kuuldut väga südamesse. Oled ju siiski ise kõige täpsem oma väljanägemise ekspert. Hea, kui sa ei hakka arvustajale samaga vastama. Mõtle selle peale, et need inimesed on oma olemuselt kadedad ja õelad. Sina ju ei taha olla selline.

Teine tüüp on kaasatundjad. Nad esitavad sulle lõputuid küsimusi sinu eluolu kohta, uurivad, miks sa siiani töötad ega naudi pensionipõlve, miks meest ikka veel kodus ei ole, kas sinu lapsed järelkasvu peale ei mõtle, kas sa vanaemaks saada ei tahagi, ning hakkavad ise vastuseid otsima. Kui sa ei võta juurdlusest osa ja sätid end mujale istuma, hakkavad nad kohe teisi külalisi oma lõputute küsimustega tüütama, uurides ka sinu kohta uudiseid. Nii et parem on ise oma elust aru anda ja mitte muutuda sarkastiliseks.

Mõnus huumor on lubatud. Muidugi ikka enda kulul. Sest teiste kulul nalja tegemine ja anekdootide rääkimine on alati ohtlik. Eriti veel praeguses maailmas, kus rahvused segunevad liiga kiiresti ja mõnikord pole aimugi, kes su kõrval istub: ihnuskoi šotlane, ennasttäis juut, usuhull araablane või kes iganes. Musta nahavärvi märkad küll, kuid kogemata võid jällegi kasutada tavalist eestikeelset sõna, mis rahvusvaheliselt on arvatud sõimusõnaks.

Kui seltskonnas on tüüp, kes harrastab esitada sellise sisuga rahvuslikke anekdoote, on pahandus vältimatu.

Vahel satuvad sinu laua taha professionaalsed dieedipidajad, kes on võimelised tundide viisi jutustama dieetidest, segades teistel külalistel piduroogade nautimist. Kuigi mõne dieedipidaja figuur ei kinnita sugugi selle efektiivsust, arvutavad nad otse peolaua taga kokku kaloreid ja arvavad surmkindlalt, et neil on õigus teiste söögiisu piirata.

Tüütud on pidulauas kõiketeadjad, kes teistele oma õpetusi jagavad. Kes oskab, see teeb, kes ei oska, see õpetab. Tavaliselt ei kata kõiketeadjate hingemaastikku küll sügavad intellektuaalsuse udud, ja kuigi nad võivad vabalt vallata mitut teemat, ei ole kõik seltskonnast huvitatud ainult kuulamisest. Alati on lihtsam nõuandeid anda kui neid vastu võtta.

Tüütud on tavalised topsisõbrad, kes enne täielikku kustumist pilluvad kahemõttelisusi, mida kõik mõistavad, aga ainult ühes mõttes.

See kirju seltskond on meie sõbrad ja sugulased, kellest me tegelikult ei tahagi loobuda. Vahel me lihtsalt ei suuda tunnistada, et isegi meie kõige salajasem päevik sisaldab vaid valesid ja enesepetmist.

Me ei tohi aga kunagi unustada, et alati saab tagasi võtta sõnad, mis ütlesime, kuid iialgi ei saa tagasi võtta tundeid, mis need sõnad tekitasid.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles