Kas MMSi ja AU­8t on võimalik võrrelda?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Üld- ja lastearstiks õppinud Aime Lobja ei saa aru, kuidas eestlased ilma kriitikameeleta endale ja oma lastele mürki manustavad. Jutt käib MMSi-nimelisest mürgisest „organimi puhastajast“. Ta võrdleb omaaegset „imerohtu“ AU­8t ja MMSi

Lastearstiks õppinud Aime Lobja on elanud kahe maa vahel. Ta abiellus rootslasega, kellega elas 12 aastat. See oli tema sõnul elu ilusaim ja õnnelikem periood. Kahjuks võttis mehe pankreasevähk. Seejärel tuli Aime Lobja Eestisse tagasi.

Miks Aime Lobja arstiks õppis?

Peale sõda elas ta väikse tüdrukuna Lõuna­-Eestis metsade vahel ja aitas oma ema kodustes töödes. Ema kannatas raske neerukivikoolika all. Ta oli nii päeval kui ka ööl valudes. Abistamas polnud ühtki hingelist peale väikse Aime. „Ma panin talle seljale soojavee koti. Niikaua, kuni neerukivid välja tulid. Ja siis andsin endale lubaduse, et hakkan arstiks. See oli justkui kutse,“ räägib ta.

Aime Lobja sai kohe pärast keskkooli lõpetamist ülikooli sisse. „Kolmandal kursusel hakkasin mõtlema, kuidas küll ümbritsevatele selgeks teha, et ma olen vanem kui välja paistan ja otsustasin paralleelselt ka lastearstiks saada.“ 1967. aastal kätte antud diplomil oli kirjas üldarst ja pediaater, aga Aime Lobja otsustas karjääri alustada just lastearstina. „Sest lapsed ei küsinud minult kunagi passi.“

Mis tekitas loodusraviusu?

Aime Lobjal oli kaugsõidukaptenist onupoeg. Ta suunati pärast Merekooli lõpetamist tööle Kaug-­Itta Kamtšatkale. „Kui ta Eestisse tuli, siis tõi ta alati midagi kaasa, enamasti oli see midagi Hiina päritolu loodusliku ravi või eneseabiga seotut. Näiteks minu emale tõi ta magnetkäevõru, mis teda kõrge vererõhu korral aitas. Mina sain aru, et peale tavameditsiini on olemas ka loodusravi, mis võib aidata,“ jutustab Aime Lobja. 

Onupoeg naasis Kamtšatkalt Eestisse ja sai esimeseks kapteniks, kes võttis vastu Georg Otsa nimelise laeva, mis alustas reisidega Tallinna ja Helsingi vahel. „Kapteni töö ei ole kerge, ta vastutab kõige eest. Eriti kui teed oma tööd väga kohusetundlikult, oled suures stressis. Onupoeg sai reisilt tulles ja Rakvere kanti suvilasse sõites noorelt, 55aastaselt raske insuldi. Ta viidi viivitustega Rakvere haiglasse, sealt edasi Tallinnasse ja kui ta ükskord Neljandasse haiglasse ehk Magdaleena haiglasse jõudis, oli ta üliraskes seisundis. Ta oli terve kuu teadvuseta, ei rääkinud sõnagi,“ kirjeldab Aime Lobja. Naise mäletamist mööda ütles onupoja raviarst, viljakas teadlane professor Rein Zupping, et ta kardab, et kui haige üldse ellu jääb, siis võib haigus ta voodisse aheldada või parema variandina ratastooli. „See mõjus mulle väga. Minu hing tahab inimest aidata,“ räägib Aime Lobja. „Kuulsin mingist asjast, mis pidi aitama, mingi vedelik. Tegemist oli AU­8ga.“

Mis oli AU­8?

Biotehnoloogiliste produktide katsetootmist alustas Johannes Hindi juhitud Desintegraator. Eriti suure menu saavutas bioaktiivseid aineid sisaldav toiduhüdrolüsaat AU­8, mis saavutas kõmulise imerohu kuulsuse ja mida eksporditi nii Nõukogude Liitu kui ka läänemaadesse. Selle ravivedeliku töötas välja Urmas Altmere. Aime Lobja sõnul inimesed uskusid sellesse ja Tallinnas Leningradi maanteel olid tohutud järjekorrad. „Viisin onupojale pudeli, siis teise. Dr Rein Zupping imestas, kuidas surija haige paranema hakkas.“ „AU­8 oli kõige looduslikum asi. Austriast juustutööstusest ostetud suured terasvannid, millesse pandi kõik toitained, mida me tegelikult sööme. Ma mäletan, et sinna pandi värsket kala ehk räime, piima, ravimtaimi, viirpuud, aaloed ja teisi ravimtaimi, mida Eestis üldse oli,“ kirjeldab naine.

Vaata videost, kuidas sattus Aime Lobja AU­8 töömeeskonna liikmeks ja mida ta arvab MMSist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles