Igavusest võib jääda haigeks

, pensionär
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui igavus tapab, on paslik abi otsida.
Kui igavus tapab, on paslik abi otsida. Foto: Corbis/Scanpix

Paljud teated interneti foorumites algavad sõnumiga: mul on igav ... Mis see siis on? Kas hingeseisund või diagnoos? Inimesed on igavusest ikka teinud lollusi: abiellunud, vahetanud töökohti, läinud rändama ... Lõpuks on aga see kõik mõttetu, sest igavus tuleb uude olukorda kaasa.

Vaid abielumehed ei saa alati rääkida tapvast üksluisusest, sest mõni naine oskab ikka organiseerida vahelduvat kava. Maailmas on miljoneid abielumehi ainult seetõttu, et on olnud palju igavlevaid naisi.

Igavus - kõik teavad seda tunnet lapsepõlvest, kui, surunud nina vastu aknaklaasi, jälgisid ängistusega halli vihmasadu, mis ei lubanud õue minna. Loomulikult päästavad televiisor ja kompuuter. Kuid lõpuks võib sellest tekkida sõltuvus. Igavlevad lapsed on passiivsed meelelahutuste tarbijad, kes pole õppinud kasutama oma fantaasiat, olema mängudes initsiaatorid.

Need on tulevased täiskasvanud igavlejad, primitiivsed tarbijad, kes seletavad sellist seisundit järgmiselt: elu on üldse igav, kõik niikuinii kordub; elus ei saagi mingit sihti olla, kui minust midagi ei olene; ei ole motivatsiooni; mind pole kellelegi vaja ... ja neid mõtteid võib korrutada tuhandel moel. Need on mängunukkude Barbie ja Keni elu juhtmõtted.

Paljudel igavlejatel on isegi tegemisi, mis aga ei paku naudingut - kui ainult saaks rutem tehtud, kaelast ära, et siis edasi igavleda. Kas poleks targem vaadelda igavust kui dignoosi, mida inimesed võivad ise endale panna.

Mis see annab?

Esiteks, kui diagnoos on pandud, võib alustada raviga.

Teiseks, normaalses ühiskonnas ei ole kombeks kuulutada kõikidele avalikult oma mõningate haiguste diagnoosi, näiteks et kõht on lahti, kannatan sügeliste käes või olen debiilik.

Kolmandaks, kui tead kindlalt, et oled igavleja, otsi abi. Otsusta, kuidas ravida. Kui ei oska, küsi nendelt, kes teavad, mida sulle soovitada, ja saavad aidata. Ära haletse iseennast ainult selleks, et teistelt kaastunnet leida, ja ära seleta kõigile, kui igav sul on.

Kui igavus ei ole hingeseisund, vaid hoopis diagnoos, tuleb kunagi aeg, kui normaalsel inimesel on igavusest rääkida piinlik. Sest pole ju mõtet olla kaastundlik, kui inimest ei huvita elu, ta ei oska lugu pidada ei tööst ega meelelahutustest.

Loodan, et teil polnud igav lugeda.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles