„Kas ma enam „Naabriplikat” ei näegi?” küsis üks tuttav vanadaam murelikult pärast seda, kui levis uudis, et ka Kanal 2 oma sisu enam vabalt ei levita.
Juhtkiri: Kaaslane, kes toanurgas silma teeb
15. juuni 2015, 16:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Plaanide järgi kaob alates 1. juulist TV3 vabalevist. See tähendab, et 86 000 Eesti pildikasti omajat seda kanalit enam ei näe. Kanal 2 andis küll veidi hingetõmbeaega, aga on selge, et varem või hiljem lahkub seegi telekanal vabalevist ning lemmiksaadete ja -seriaalide vaatamiseks tuleb raha välja käia.
Televiisor toanurgas on üksikule või end üksi tundvale seeniorile justkui heatahtlik kaaslane, kes päeval toimuva edasi räägib, kes mitte kunagi vastu ei vaidle ega pane pahaks, kui oled viis kilo juurde võtnud.
Seda, kui suureks mureks võib ühe telekanali vabalevist ärajäämine vanemaealisele osutuda, võib vaid ette kujutada. Koeru valla sotsiaaltöötaja Annika Aava muretses „Järva Teatajas”, et inimestele, kes on tervise tõttu kodu külge aheldatud, ongi televiisor tihti ainuke meelelahutus ja maailmaga suhestumise võimalus. Paljudele üksikutele seenioridele on teler ülioluline: tehnikavidin, mis on kaaslase, kui mitte lapsehoidja eest.
Tänase ajakirja veergudelt saab lugeda, mida teha, kui seni toanurgas seisev pildikast kitsiks muutub. Milliseid telerivaatamise võimalusi pakutakse ja kui palju selle eest raha maksma peab, et üksildustunne maad ei võtaks.
Seda, mis on üksildus, on ilmselt paljud tundnud. Psühholoogi selgitusel tunneme sel juhul, et oleme ümbritsevatest inimestest unustatud, mittemõistetud, väheväärtuslikud ja mitte kellelegi vajalikud. Üksildusega kaasnevad kurbus ja mahajäetustunne.
Tänases ajakirjas võrdleb psühholoog Maria Teiverlaur üksindust ja üksildust, mis ei ole üks ja seesama tunne. Psühholoogid on üksildustunnet uurinud ja leidnud, et väga tähtis on, kas inimesel üldse on hingeliselt lähedast, kellele ta saab vabalt rääkida kõigest, mis ta mõtetes ringleb. Hingeline lähedus muudab vestluse huvitavaks ja jutuajamine kipub venima, sest teisega on nii hea rääkida. Hingesugulased tahavad ikka ja jälle kohtuda.
„Üksi elades ja üksildust tunnetades on väga tähtis, et leitaks sõpru, kellega suhelda. See pole vanemas eas lihtne, sest paljud eakad arvavad, et sõpra on väga raske leida või pole see üldse võimalik,” kirjutab psühholoog.
Psühholoogid on leidnud, et üksildusega kaasneb hulk mõtteid, mis tulevad pähe tahtmatult ja millest on raske vabaneda. Kui teame, millised need on, siis esimese sammuna peaksime hakkama nende vastu võitlema, et rusuvast tundest vabaneda. Tänases ajakirjas on suur hulk neist automaatmõtetest kirja pandud. Kõrvale on toodud väited, mis pähe tikkuvaid üksildust soodustavaid mõtteid eemale peletavad.
Teeme siis kõik, et äkki saabunud tehnikamuutuse järel üksildus hinge ei poeks. Selles ei kahtle küll keegi, et meie sõbrad ja kaaslased kass ja koer üksi olemise raskust vähendavad. Ka taimedega suhtlemisest võib abi olla. Minu ema näiteks rääkis nii maasikate kui ka lilledega. Ning ema peenral punavad maasikad olid suured ja magusad.
Seni, kui teler nurgas nii tihti silma ei pilguta, peame hoopis lilledega dialoogi. Jaanipäevaks kogub rohi juba kõrgust. Vanarahva ütluse järgi peab jaaniööl vähemalt korra tulle vaatama, siis ei tule haigused kimbutama.
Ilusat jaaniaega!