Vaadates Eesti suundumust e-teenuste põhise digiriigi poole, on tegu vanemaealistele tõsise kitsaskohaga. Nii selgub üle 50aastaste uuringust SHARE, mille viimastest andmetest andis ERR Novaatorile ülevaate Eesti Demograafia Instituudi direktor Luule Sakkeus.
Luule Sakkeus toob välja, et ühelt poolt on väga tore, et e-teenuste hulk üha suureneb. Samas tuleb endale aru anda, et ühiskonnas on väga suur hulk inimesi, kes jääb infosulgu, sest nad ei saa ega oska e-teenuseid kasutada.
Vanemaealiste hulgas on suur nende osakaal, kes pole kunagi arvutit kasutanud ja vähene nende osakaal, kes oskavad arvutit hästi kasutada, märgib Sakkeus. Mahajäämus, mis meil on ka keskealiste ehk 50–64aastaste hulgas, on teiste Euroopa riikidega võrreldes liiga suur. 50–64aastastest ei ole rohkem kui 10 protsenti inimestest kunagi arvutit kasutanud, mis on Sloveenia järel halvim tulemus. Vanuse kasvades suurenevad osakaalud veelgi.
See annab märku sellest, et loodavad e-teenused ei jõua nendeni, keda need võib-olla kõige enam abistada suudaksid.
Kõik see kokku toob kaasa aktiivsena vananemise võimekuse madala taseme. Pikka aega on pakutud vanemaealistele kursusi, mis õpetavad arvutit kasutama. „Sealjuures tuleb aga vaadata, kas need inimesed saavad endale arvutit lubada ja kus need arvutid asuvad. Hoolimata sellest ühest või paarist kursusest ei omanda me uut laadi oskust nii kiiresti, et see kinnistuks,“ toob Sakkeus välja.
Kinnistumiseks oleks abi just noortest, kes vanematega koos uut tüüpi asju prooviksid ja harjutaksid. Lahendus oleks näiteks ka tugiisikutes, kelle poole võiks vanem inimene alati pöörduda, kes oskaks juhendada ja aru saada, mida arvuti taga tehti või kuidas edasi minna.
Seenioride madal eneshinnang
Eesti vanemaealised on tervisenäitajate poolest Euroopa viimaste hulgas, kuid pigem on probleem madalas enesehinnangus kui reaalselt väga kehvas tervises. „Kõige hullemini meil ei lähe,“ ütleb Luule Sakkeus. „Meie vanemaealiste tervisenäitajad on kahjuks jätkuvalt viimaste hulgas, kuid pigem on see seotud enesehinnanguga.“ Eakamad inimesed peavad oma tervist kehvaks. Samas kui uuringu raames mõõdeti objektiivsete tervisenäitajate alusel eakate tervislikku seisundit, selgus, et tervis polegi nii halb.
Eesti vanemaealisi iseloomustab kõrge tööiga, mis ühelt poolt viitab paindlikule pensionisüsteemile, teiselt poolt aga tõestab taas, et vanemaealiste tervis siiski võimaldab neil jätkata töötamist ka pärast pensioniikka jõudmist.
Eesti on Euroopa riikide hulgas üks vanemaid. See tähendab, et vanemaealiste hulka on jõudnud suured põlvkonnad. Hoolimata suurest eakate hulgast on põhjust rõõmustamiseks. Selleks annab aluse nimelt käesurvetugevus. Just käesurvetugevuse testiga mõõdetakse nn hapruse faasi. See näitaja väljendab füüsilist võimekust ise hakkama saada. Käesurvetugevuse alusel mõõdetava hapruse taseme poolest on Eesti vanemaealised Euroopa keskmike hulgas.
„Meie vanemad inimesed ei ole sugugi nii haprad, pigem on meil puudu kogukonna ja keskkonna toest, mis meie iseseisvalt hakkamasaamist väga palju mõjutab.“
Millest aga tuleb Eesti vanemaealiste kehv hinnang enda tervisele? Sellel on nii objektiivsed põhjused, mis ulatuvad neisse kümnenditesse, kus meie vanemaealiste tervis kujunes, kui ka laiemalt ühiskonnas kõlavate negatiivsete uudiste toel võimendub Eesti inimeste rahulolematus kõikides aspektides, sealhulgas ka tervise üle.
SHARE uuringu raames küsitletakse iga kahe aasta tagant uuesti neidsamu inimesi ning seekord küsitletakse ka neid, kes vahepeal 50. eluaasta künnise ületanuid. Nii saab teada, kas neil, kes sündisid 50 aastat tagasi ehk neil, kes on poole oma eluajast elanud iseseisvas Eestis, on hakkavad ilmnema teistlaadi suundumused, kui neil, kes on enamuse oma elust elanud Nõukogude ajal. Olud, milles praegused 50aastased on oma oskusi ja käitumistavasid pidanud kujundama, on hoopis teistsugused.
Samas 70- ja 80aastased tulevad ühiskonnast, kus üksikisikut ei väärtustatud, kus inimese enese tegevused ei olnud toetatud. „Me ei saa eeldada, et oleksime väga kõrge teadlikkusega, kuidas paremini toituda või tervist säästvalt käituda, kui kogu meie teadliku elu sellele keegi tähelepanu ei pööranud,“ selgitab Sakkeus.
Seeniorid vajavad ühiskonna tuge
Põlvkonnad, mis pole ühiskonna tasemele inimväärikust toetavat tuge saanud, vajavad Sakkeuse sõnul selles osas praeguse kogukonna mõistmist ja kaasamist. Väärikalt vananemiseks on vaja hoopis suuremal määral abi saada nendest meetmetest ja vahenditest, mis aitavad meil oma tegevuspiirangutega siiski toime tulla. Samuti on ka enamikul juhtudest üksielavatel vanemaealistel oluline tunnetada, et nad on vajalikud ja saavad oma võimaluste piires panustada, seega rohkem ühistegevust.
Ühistegevuseks võib olla vanemate kaasamine õpetamisse, koos võib käia puid istutamas või miks mitte paluda vanemaealiste abi laste hoidmisel kogukonnas. Samal ajal saavad nooremad pakkuda eakamatele tuge uue tehnoloogia ja tehnikaga hakkama saamisel.
Siinkohal on paslik välja tuua, et Eesti vanemaealised paistavad Euroopas positiivselt silma ka kognitiivse ehk lihtsamalt öeldes vaimse võimekuse poolest. Kognitiivset võimekust hinnatakse mälutestide abil.
Mida vanemaks inimene saab, seda nõrgemaks muutub tema vastuvõtuvõime ja mälu. Viimane mõjutab oluliselt ümberõpet ja uute tööoludega kohanemist. „Eesti puhul tuleb aga öelda, et oleme suhteliselt heade võimetega. Kui õigeaegselt kohandada ka oma töökohti ning pakkuda koolitust, mis arvestab, kuidas vanemas eas õpitu omandatakse ja mis võimaldab kõige paremini oma kogemusi realiseerida, siis ei toimu erilist kognitiivsete võimete langust,“ võtab Sakkeus kokku.
Eestit iseloomustab jätkuvalt üks kõrgemaid vanemaealiste tööhõiveid. Vanuses 65–74 jätkab töötamist üle viiendiku isikutest. See annab märku meie paindlikust pensionisüsteemist. Osaliselt ka muidugi sellest, et töötamine annab olulise lisasissetuleku pensionile. Väheneva elanikkonnaga riigis on iseenesest oskustega vanemaealiste püsimine tööturul hea. Luule Sakkeus leiab aga, et teatud olukordades peaksime rohkem õppima väärtustama ka noori ja kogemusteta inimesi.
See oleks taas hea koht, kus vanemaealised ja noored võiksid teha koostööd: noored aidates vanemaid järele arvutioskustes, vanemad aga jagades oma kogemusi ja teadmisi noorematele. Siinjuures toob Sakkeus Eesti vanemaealiste kohta välja veel ühe olulise fakti: Eesti vanema elanikkonna hulgas on kõrgharitute kiht tagasihoidlik, kui samas on enamusel neist keskharidus. Paljudes Euroopa riikides ei ole see haridustase sugugi nii kõrge. Tugev hariduslik põhi loob omakorda hea aluse ühiskonnas toimuvate muutustega toime tulemiseks.
SHARE on üle-Euroopaline projekt, milles uuritakse üle 50aastaste vananemisprotsessi kulgu ja seda mõjutavaid tegureid. Maikuus algab uuringu 6. laine küsitlusvoor. Uuringu läbiviijad tänavad neid, kes seni uuringus on osalenud ja loodavad vastutulelikkusele nende osas, keda küsitlejad maikuust kuni hilissügiseni külastavad.