Veteranid: me ei võidelnud mingi ideoloogia nimel

Lembit ja Kalju on 1926. aastakäigu mehed, vanusele vaatamata äärmiselt terased, lasevad rääkida pigem ajalool ja faktidel kui emotsioonidel. Elavad Türi kesklinna korrusmajas, vaid trepikojad on erinevad. On Türi valla aukodanikud.

Erinevad on meeste elusaatused. Jah, nad mõlemad on võidelnud teises maailmasõjas Saksa poolel ja mobiliseeritud 1944. aastal, Türilt pärit Leinjärv 14. ja Virumaa juurtega Tamm 17. augustil, kuid sellega asi piirdub.

Eestlased hakkasid vastu

«Mina usun, et räägin ka härra Leinjärve eest, läksime sinna (maailmasõtta) Eesti Vabariigi esindajate kutsel,» ütleb Kalju Tamm. «Kutsujate all mõtlen neid, kes okupatsiooni olukorras meie rahvust esindasid. Meie poole pöördus professor Jüri Uluots, kes oli peaminister ja presidendi õigustes.»

Tamm rõhutas, et nende võitlema minek oli Eesti eest võitlema minek. «Me ei läinud selleks, et meid rakendataks mõne rindelõigu kinnitoppimiseks väljaspool kodumaa territooriumi. 1944. aastal olidki meie mehed Eesti piiride kaitsel, olgu lahingutandriks kas Narva ja Sinimäed või Mehikoorma ja Tartu Emajõe joonel Lõuna-Eestis. Me ei võidelnud Suur-Saksamaa võidu ega mingisuguse ideoloogia nimel!» selgitab ta.

«Meie, Eesti mehed, võitlesime, rahvuslik trikoloor mundrikäisel. Teistmoodi ei saanudki olla, sest olime sündinud ja kasvanud iseseisvas Eesti Vabariigis. Kõik, mida me tegime, oli oma Eesti eest!» ütleb ka Lembit Leinjärv.

Meeste sõjatee kulges ise rada. Kui Kalju Tamm vabanes vormist juba sama aasta oktoobri esimestel päevadel, ajal, mil koondrinne oli kokku kukkunud ning Punaarmee oli juba vallutanud suurema osa Mandri-Eestist.

Ettepanekust evakueeruda laevaga Saksamaale Tamm loobus. See oli õige otsus, sest sellesama laeva Moero uputasid 1944. aasta 22. septembril nõukogude torpeedo- ja pommituslennukid. «Meditsiiniüksuse 25 mehest neli läksid laevale ja leidsid haua Läänemeres,» mäletab ta.

Pioneerina teeninud Lembit Leinjärve tee viis tol sügisel Kloogalt tagavararügemendist Paldiskisse sadamasse, aga enne...

Toona valitses laagris täielik segadus. Esmalt kadusid allohvitseridest jaoülemad. Alles jäänutele anti käsk hävitada hooned: puidust kasarmud, söökla ja bensiiniladu. Käsk jäi täitmata, Eesti meestel polnud isu omal maal purustustööd teha.

Neid oli 60 meest, rühmaülemaks leitnant Egon Valter. Kui 1944. aasta septembri teises pooles levis väljaõppelaagris olnud eestlaste seas kulutulena uudis, et eelmisel ööl hukati Klooga koonduslaagris juute (rohkem kui 2000 inimest), läksid mehed ärevile.

Sõdurid, nende seas ka Leinjärv, kamandas veltveebel välja, püssid kätte ja padrunid salve. Hanereas marsiti Valteri juhtimisel rügemendi staapi üle võtma.

Kasiinohoone piirati ümber, Valter läks rügemendiülema sakslase Georg Ahlemanni jutule. «Mis seal majas juhtus (räägitakse, et viimane vihastas eestlaste sekkumise üle, rebis Valteri rinnalt lahinguautasud ja vahistas eestlase. Nüüd vihastusid eestlased, nad murdsid sisse relvalattu ja relvastusid. Valter vabastati ja vahistati hoopis Ahlemann...), mina ei tea. Meie seisime väljas paar tundi, uusi käsklusi ei antud ja läksime laiali,» meenutab Leinjärv.

Leitnant Valteri saatuse kohta on erinevaid jutte. «Ajalooraamatud kirjutavad, et Valter kadus ära, sai hiljem vist haavata, varjas end ja sattus võimude kätte,» ütleb Leinjärv. «Mulle kirjutas ema (Juuli Leinjärv – toim), et Türi linnavalitsuse sekretär Rüüt on juba põgenenud. Põgeneda kavatses ka ema. Siis oli minu kord otsustada, kas jääda või minna. Teadsin, et laev on Paldiskis...

Laager oli peaaegu tühi, läksin Klooga raudteejaama, kaks-kolm tundi ootamist ja tuli rong. Paldiskis oli uuesti ootamist, laev oli reidil ja meile tuldi paadiga järele.»

Mehed sõdisid valel poolel

Kolm ööd-päeva tormisel merel loksumist ning pääsenuid tervitas Gdynia (toonane Gotenhafen) sadamalinn Poolas. Preisimaa taludes kulus paar nädalat jõudeelule. Neuhammeri väljaõppelaagris läks mahv edasi, sest jääle formeeriti Eesti diviisi.

Jaanuari lõpus hakati eestlastest koosnevaid üksusi rindele puistama. «Oleks meist keegi Eestis teadnud, et mehi sunnitakse ka Saksamaal sõdima, poleks seda vist keegi uskunud,» arutleb Leinjärv. «Lubati, et meid tuuakse Eestisse tagasi, kuid sõja lõpus ei huvitanud see enam kedagi. Kõik võitlusvõimelised inimesed kraabiti kokku ja saadeti pealetungivatele venelastele vastu.»

Teise maailmasõja lõpu 9. mail võttis Lembit Leinjärv vastu Saksamaal haiglavoodis. «Eraisikutele võis sõda olla läbi, kuid mina jõudsin Venemaalt vangilaagrist koju tagasi 1954. aasta detsembris. Õnneks oli, kuhu ja kelle juurde tulla,» lausub ta. «Millal sõda minu hinges lõppes, seda on raske öelda. Läbielatu jääb minuga vist alatiseks...»

Ka Kalju Tamme kaks venda teenisid Saksa sõjaväes: üks Peipsi ääres rannakaitses komandandina ja teine Omakaitses.

Kõik kolm venda jõudsid õnnelikult koju. Paar-kolm nädalat kõige rahutumat aega veetsid nad metsas. Sellel olid oma traagilised tagajärjed, sest kui metsavendade varjaja anti uutele võimumeestele kätte nende isa Leonhard Tamm, kes maksis selle eest tervisega. «Isa arreteeris kohalik NKVD üksus ja peksis teda nii armutult, et turjast niueteni oli tema seljast alles vaid üks vereklomp,» mäletab Kalju Tamm. «Hilisemast, 1949. aasta küüditamisest pääsesime imekombel: mina oli Tartus, vennad metsas ning kodus viibinud õele, emale ja isale andsid ustavad inimesed märku, et tuleb varjuda.»

Nii Lembit Leinjärv kui ka Kalju Tamm võitlesid valel poolel. Kuigi palju olenes kohapealsetest parteibossidest, on kirjut minevikku neile hilisemas tööelus kogu aeg meelde tuletatud. Tamm oli koolmeister, Leinjärv tegutses ehitusvaldkonnas.

Kui Eesti sõjameeste Järva ühing 1990ndate alguses loodi, koondas see oma tippajal rohkem kui 150 meest-naist, kes võtsid osa teise maailmasõja lahingutest.

Tänavu kevadeks on liikmeid alles vaid kümme: üheksa meest ja üks naine. Aeg on armutu: keskmise järvakast sõjaveterani vanus küündib üle 90 eluaasta.

Olgu öeldud, et esimese ilmasõja (1914–1918) veteranid ning nende teod on juba saanud ajalooks. 2011. aasta mais suri Austraalias 110aastasena britt Claude Choules, kes oli väidetavalt viimane seal võidelnud sõjamees.

Leinjärv ja Tamm on rõõmsad, et saatus on neile, erinevalt paljudest igavesti nooreks jäänud kamraadidest, andnud võimaluse elada vanaks ja näha Eesti riigi taasiseseisvumist. Nautida aprilli keskpaigas kodumaja rõdul päikesepaistet, kohvi ja vana sõjakamraadi seltskonda.

VETERAN

Kolmandat aastat tähitatakse 23. aprillil veteranipäeva.

Tänapäeva veterani all mõeldakse inimest, kes on tugevdanud Eesti julgeolekut rahvusvahelistel operatsioonidel või saanud vigastada Eestis kaitseväeteenistuses või Kaitseliidu sõjaväelisel väljaõppel. Veterane on meie seas ligi 2700.

Ei Lembit Leinjärv ega Kalju Tamm ole lasknud end morjendada asjaolust, et neid veteranideks ei peeta. Suhtumine olevat ikkagi soosiv. «Oleme juba niivõrd vanad, et teame ise, mis ja kuidas omal ajal oli,» ütleb Leinjärv. «Leian, et tänapäevane veteranipäev on tehtud ennekõike poliitilistel põhjustel ja kodurahu huvides on meie nimetamisel tehtud teatud mööndusi.»

Kalju Tamm on sõna «veteran» tausta uurinud kirjandusest ja leiab, et pole kübetki põhjust kahelda, et teisest maailmasõjast osavõtnud poleks sõjaveteranid. «Võime täiesti kindlalt end veteraniks pidada, sest sõna «veteran» tähistab inimest, kes on võtnud osa sõjategevusest oma kodumaal või kodumaa huvides,» selgitab ta. «Nooremad veteranid sõdisid oma riigi, see on Eesti Vabariigi ajal, aga meie ajal, mil Saksamaa oli Eesti okupeerinud (1941–1944). Selles ongi vahe, miks meid ei tunnustata, kuid me ei saa öelda, et meiega ei arvestata. Saame ju pensionilisa ja riigilt soodustusi.»