Kõiketeadja on nagu mädanenud õun

, pensionär
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õunapuu.
Õunapuu. Foto: Ants Liigus

Inimene, kes arvab end kõike teadvat, on nagu mädanenud õun, mis saab ainult veel puu otsast alla kukkuda. (Idamaa tarkus)

Kindlasti on kõigil olnud kunagi tegemist inimesega, kellega on keeruline suhelda. Kes kuulutab oma absoluutset ja vaieldamatut tõde pealetükkivalt ja agressiivselt.

Kui aga proovite sõna sekka öelda, kõrgendab ta üha häält ega lase endaga vaielda. Ainult tema teab, kuidas asjad maailmas käivad. Temal on olnud raske lapsepõlv, ema ja isa pole temast kunagi aru saanud, tema on olnud koolis priimus, kuldmedali rikkus ära mingi pisiasi, ülikooli oleks ka kuldmedaliga lõpetanud, kuid jällegi mängis saatus mingi vimka. Tema mäletab ennast mähkmetest saati, neljaselt - ei, kolmeselt - juba luges ja kirjutas. Sellise ande kõrval seista on teil suurim au, suud lahti teha aga liig mis liig.

Kujutlege, et sõidate bussiga kuhugi kaugemale ja teie kõrval istub selline korüfee, kes on veel pealegi öö läbi tudeerinud kirjandust. Sest töökuses on ta tõepoolest teist üle. Nüüd aga kujutlege, et seesama inimene on teie töökaaslane.

Ma ei kadesta teid.

Ta on kindlasti teist kõrgemal positsioonil, sest tema läbilöögivõime on päris võimas. Täiuslikkusest puudub ainult mõni pisike detail. Kehalt on ta tavaliselt suur ja tugev ning kui ta astub tuppa, tundub, et kogu tuba on teda otsast otsani täis. Tema hääl on kandev ja naer koloratuursopran. Oma naljade üle naerab ta esimesena, tatiselt, mõnuga ja viivitamatult. Ta muutub väga tundlikuks, kui te kohe rõõmsalt kaasa ei itsita. Oma solvumist ei unusta ta kaua. Huumorisoon on aga inimestel erinev ning mõnikord ei tundugi tema naljad naljakatena.

Häbematused rüütab ta vaimukusse oma õeluse varjamiseks. Vaatamata elujõulisusele ja energiale, võib ta oma eesmärkide saavutamiseks kavalust kasutada.

Seda annet on talle samuti suure kulbiga antud.

Umbes kaks aastatuhandet tagasi leiutas üks India kaupmees sellise matemaatilise märgi nagu 0. Kui seda numbrile liita, ei juhtu midagi, kui aga kirjutada nulle numbri järele, läheb tulemus järjest suuremaks. Kui jälgida kõiketeadja juttu visuaalselt, tundub, et nullid üha lisanduvad, kui aga üksi jäädes ja rahunenult hakkad kuuldut analüüsima, kaovad nullid võluväel. Tavaliselt ei jäägi ta jutust rohkem meelde kui ainult üks lõputult korrutatud „mina“. Võib-olla kõiketeadja aju ka mõnikord puhkab, kuid seda kiiremini liigub keel.

Ta ei tunne võltshäbi ning on seetõttu ideaalne väitleja. Ta on potentsiaalne võitja igal alal. Kui ta on valinud näitleja elukutse, on ta teinud oma elu täiusliku valiku ja tema laval loodud muinasjuttu võivad nautida tuhanded. Poliitikuna või advokaadina ei lämbu ta kunagi vastase tarkuse kätte. Tal on väga kõrge enesehinnang. Tavaliselt temaga ei vaieldagi, sest kes siis tahaks jääda lihtsalt lolliks. Kui jutust suurt aru ei saa, ei oska ka tavaliselt selle üle vaielda. See aga tähendab, et olete temast rumalam. Mingil alal oletegi. Kuid kellele meeldib, kui seda katkematult meelde tuletatakse.

Kas ta on tulevikuinimene? Või robot, kel pole tundeid?

Ei. Kõiketeadja elab meie kõrval ja joob meie elumahla, sest ta on oma oskused hästi omandanud vampiir. Selleks, et olla kõige-kõige, on vaja kellegi arvelt ennast kogu aeg laadida. Sõprus temaga on nagu sundabielu, kus sinu ustavust pannakse pidevalt ja vastuvaidlematult proovile.

Kui ta aga satub üksi asustamata saarele (elus juhtub nii mõndagi!), saab talle ainult kaasa tunda. Kõiketeadja ei pea seal kaua vastu. Pole publikut, kellele oma teadmisi demonstreerida!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles