Oled tööl ja mõtled sellest, et tahaksid magada; tuled koju ja muretsed sellepärast, et tegid liiga vähe tööd ega saa pabistamise pärast magada. Samal ajal stress muudkui kuhjub. Rahvusringhäälingu teadusportaal on avaldanud „Ühe minuti loengute“ sarjas Tartu Ülikooli loomaökoloogia doktorant Richard Meiterni loengu selle kohta, miks me ei ole evolutsiooni käigus jõudnud haigestumise täieliku vältimiseni. Ning kuidas on omavahel seotud põletik ja stress.
Portaalis teadus.err.ee on käimas videote- ja artiklitesari, kus Eesti noored teadlased tutvustavad oma maailma muutvaid teadussaavutusi. Tööl ja kodus, magada ja töötada, sellise muretsükli lõpuks jääb inimene paratamatult haigeks ning nõiaring algab otsast. Tartu ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudis tegeleb kaheksaliikmeline uurimisrühm immuunvastusega kaasnevate tulude ja kulude välja selgitamisega. Teadlased uurivad, kuidas on omavahel seotud immuunsüsteem ja stress ning millised on immuunsüsteemi piirangud haigusega võitlemisel.
Keha ja tervist kaitsva immuunsüsteemi osad võib Richard Meiterni sõnul kujundlikult kaheks jagada – valvurid bazuukade ehk raketiheitjatega ja valvurid snaiperrelvadega. Raketiheitjate taga olevad sõdurid tulistavad suvaliselt, kaitstes organismi huupi igasuguste haigustekitajate eest, aga vahid snaiperrelvadega sihivad konkreetseid paharette. Need on kahte tüüpi immuunsüsteemi osad, mis teaduslikumalt väljendudes tegelevad mittespetsiifilise ja spetsiifilise immuunvastusega.
Inimene teeb pidevalt tahes-tahtmata valikuid, kuhu kasutada olevaid ressursse paigutada. Iga päev tuleb valida, kas ja millistesse immuunsüsteemi osadesse investeerida. Kui immuunsüsteem täie võimsusega töötab, tuleb energiat mujalt kokku hoida. Näiteks magades on keha energiavajadus väiksem, mis tähendab, et immuunsüsteem saab kasutada rohkem ressursse haigustekitajatega võitlemiseks ja organismi tugevdamiseks.
Selleks, et välja selgitada loomade pikaajalist keskmist stressitaset, mõõdavad teadlased rohevintide sulgedes stressihormooni (kortikosterooni) taset. Kuigi kortikosteroon ei ole peamine stressihormoon inimesel, on see inimese peamise stressihormooni (kortisooli) analoog mitmetes loomarühmades. Linnusulgedest stressitaseme mõõtmine võimaldab linde väga vähe häirides teada saada nende stressitaset nii looduses kui ka laboritingimustes.
Teadlased on märganud, et lindude stressitase on vabas looduses palju kõrgem kui laboris puuris. Meitern selgitab, miks see nii on: „Me toome nad keskkonda, mis vähendab lindude stressiallikaid – puudub kisklus ja süüa on lõputult.“
Teise moodusena uurivad teadlased linde vaktsineerimisele sarnasel moel. Jättes organismile mulje haigustekitaja rünnakust, ilma seda päriselt haigeks tegemata, saab näha ainult immuunsüsteemi aktiveerimisega organismile kaasnevaid kulusid. Näiteks avastasid nad sel moel, et kui organismi tekitada hetkeks põletik, ilma haigust ennast esile kutsumata, langeb pikaajaline keskmine stressitase. See kinnitab, et immuunaktivatsioon võib vähendada stressivastust reguleerivate hormoonide sekretsiooni.
Immuunvastusega kaasnevaid protsesse uuritakse selleks, et välja selgitada, miks ressursside üleküllusele vaatamata ikkagi haigeks jäädakse. “Nii võime lõpuks teada saada, kuidas haiguseid ja nendega kaasnevaid kannatusi täielikult vältida,” sõnas Meitern.